Brittide asjaajamine on Eestist palju pentsikum

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kodutu.
Kodutu. Foto: Reuters/ScanPix

Istun suures avaras ooteruumis, arvake ära, kus? See on ühe Londoni linnaosa valitsuse maja, kus töötab palju tähtsaid ametnikke. Ooteruum on nagu saal: avar, valge ja puhas. Üle kogu põranda vaip. Pehmed toolid ja diivanid. Registratuuris istuvad musta nahavärviga töötajad.

Tähtsad turvamehed on sama nahavärviga rahva esindajad. Neile kohe sobib see turvamine, nad on suured ja jõulised.

Kõik selle maja ametnikud peavad tegelema oma linnaosa elanike ja nende muredega. Nad peavad hoolitsema selle eest, et elanikel oleks hea, kindel ja huvitav seal elada. Et lapsed saaksid ohutult kooli, et neid koole ikka jätkuks. Et elu ring ei katkeks ainult sellepärast, et ei saanud vajadusel abi. Kõik peab korralikult funktsioneerima. Selle eest saavad ametnikud riigilt kõrget palka.

Selles linnaosas on omad kodutud ja kerjused, kelle ainukesteks väärtusteks on nende kerjusenaeratus ja vaba aeg. Juhtusin nägema tänaval, kuidas soliidses ülikonnas mees vestles kodutuga (kes istus pargipingil magamiskotis, suusamüts peas, hunnik varandust kilekottides kõrvale kogutud). Arvasin tookord (ei tea siiani, kas ka õigesti), et lipsuga mees on sotsiaaltöötaja, kes on läinud ennastsalgavalt rahva sekka kodutule öömaja pakkuma.

Vähemalt Eestis sellist pilti ma näinud pole. Kuid kogu see sotsiaalne kindlustatus Inglismaal ei ole sugugi nii vastutulelik. Aega asjaajamisteks on vaja varuda oi-oi kui palju.

Tundub, et aega on inglastel laialt käes. Tegelikult ei meeldi neile olla inglane. Nemad on hoopis britid.

Istusime meiegi nüüd Londoni linna kodututena selles tähtsas ametnike majas ja lootsime brittide armule. Ainult nädalaks ajutist öömaja. Sest noorel emal tekkis viivitus uue töökoha ja üürikorteriga. Ei saanud ju lapsega lihtsalt tänavale jääda. Meie, eestlased, ei kujuta endale ette, kui palju pabereid on vaja muretseda, et üürida Inglismaal mitte oma tööandja kaudu, vaid iseseisvalt korter. Aega selleks muudkui kulub ja raha samuti.

Ärge uskuge halli hunti, kes ütleb teile, et pole kuskile kiiret ja võite rahulikult lilli korjata. Just siin Inglismaal peate ellujäämise pärast muret tundma. Me ei saanud ajutist öömaja. Mis siis, et sotsiaalabikeskusest saadeti meid sinna linnaosavalitsusse, kus piirkonnas noor ema tudeng oli ja kus nädala pärast riigitööle hakkas.

Korralikus ülikonnas lipsuga mees arvas: „Ise tulite siia, uurinud siis, mis teid ees ootab.“

Muidugi rabeles noor ema sellest välja, ega ta siis asjata eestlane ole. Aga kui palju närvirakke, aega ja kokku laenatud Inglise naelasid selleks kulus. Rääkimata masendusest, kui sa ei tea, mis sind õhtul, järgmisel päeval või nädalal ees ootab.

Huumor sureb viimasena. Kas see siis polegi naljakas, kui loodate lõpuks reedel üürikorterisse kolida, aga selgub, et ikka veel ei saa. Kui mainite briti ametnikule nädalavahetust sellest vaatenurgast, et pole lootust kuskile öömajale saada, küsib britt süüdimatult ja rõõmsalt: „Mis siis ka nädalalõpuks plaanis on?“

Tema juba naudib mõtetes puhkepäevi.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles