Kõik selle maja ametnikud peavad tegelema oma linnaosa elanike ja nende muredega. Nad peavad hoolitsema selle eest, et elanikel oleks hea, kindel ja huvitav seal elada. Et lapsed saaksid ohutult kooli, et neid koole ikka jätkuks. Et elu ring ei katkeks ainult sellepärast, et ei saanud vajadusel abi. Kõik peab korralikult funktsioneerima. Selle eest saavad ametnikud riigilt kõrget palka.
Selles linnaosas on omad kodutud ja kerjused, kelle ainukesteks väärtusteks on nende kerjusenaeratus ja vaba aeg. Juhtusin nägema tänaval, kuidas soliidses ülikonnas mees vestles kodutuga (kes istus pargipingil magamiskotis, suusamüts peas, hunnik varandust kilekottides kõrvale kogutud). Arvasin tookord (ei tea siiani, kas ka õigesti), et lipsuga mees on sotsiaaltöötaja, kes on läinud ennastsalgavalt rahva sekka kodutule öömaja pakkuma.
Vähemalt Eestis sellist pilti ma näinud pole. Kuid kogu see sotsiaalne kindlustatus Inglismaal ei ole sugugi nii vastutulelik. Aega asjaajamisteks on vaja varuda oi-oi kui palju.
Tundub, et aega on inglastel laialt käes. Tegelikult ei meeldi neile olla inglane. Nemad on hoopis britid.
Istusime meiegi nüüd Londoni linna kodututena selles tähtsas ametnike majas ja lootsime brittide armule. Ainult nädalaks ajutist öömaja. Sest noorel emal tekkis viivitus uue töökoha ja üürikorteriga. Ei saanud ju lapsega lihtsalt tänavale jääda. Meie, eestlased, ei kujuta endale ette, kui palju pabereid on vaja muretseda, et üürida Inglismaal mitte oma tööandja kaudu, vaid iseseisvalt korter. Aega selleks muudkui kulub ja raha samuti.