Kui kodused majapidamistööd hakkavad üle jõu käima ning sugulaste-tuttavate seast pole abi loota, on üks väljapääs abiline palgata. Isegi kui teil leidub selleks raha, siis selgub, et tegemist pole lihtsa ülesandega.
Kuhu kadusid sulased ja koduabilised?
/nginx/o/2015/11/09/4677767t1hf753.jpg)
11. juuli 2015, 14:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötukassa avalike suhete juht Erko Vanatalu tunnistab, et koduabilise otsimisel neilt suurt abi loota pole. Kui jutt käib sulasest, kes peaks põllumajandustööga hakkama saama, siis on lootust Töötukassa vahendusel sobilik inimene leida.
Vanatalu selgitab, et maatööd oskavaid inimesi otsitakse sageli suvekuudeks, kui taludes ja põllumajandusühistutes on tavapärasest rohkem tegemist ja iga kätepaar kulub marjaks ära.
Internetist aitajat otsides on tulemus natukene parem. Lihtsam on koduabilist leida Tallinnas või mõnes teises suuremas linnas. Helistades numbritele, kus pakutakse koduabilise teenust, selgub kiiresti, miks Töötukassa kui riigiasutuse kaudu keegi seda tööd ei otsi. Keegi ei soovi ennast ametlikult tööle registreerida ja jutt käib üksnes ümbrikupalgast. Seetõttu ei soovi koduabilise tööd teinud inimesed oma nime avalikustada, sest kardavad probleeme maksuametiga.
Pensionieas naine koristab kaht kodu
Üks pensionärist naine, kes on seda tööd mitu aastat teinud, selgitab, et temal poleks ametliku tasu vastu midagi, kuid kuna koduabilisi palkavad inimesed, mitte firmad, siis käibki raha käest kätte. Naise jutu järgi ei teegi ta tööd üksnes rahavajadusest, sest elaks ka pensionist ära, kuid kuna ta elab üksinda ja korteris, siis aitab töö ka vaba aega sisustada.
Naine käib abistamas kahte perekonda. „Mulle on sama tööd pakkunud veel mitu perekonda, kuid rohkem ma ei jõua,” räägib ta. „Kummagi pere juures olen nädalas ühe päeva.”
Tema kohustus on koristada elamine ja triikida pesu, milleks kulub keskmiselt viis või kuus tundi. Peremees on naljatledes pakkunud, et koristajaproua võiks lisa teenida ka muruniitmisega.
Et mõlemad pered on naise tööga rahul, siis ongi talle lisatööd pakkunud nende peretuttavad.
Lisaks töökusele peab pere kodu korrashoidja selle ameti juures oluliseks just diskreetsust. „Ma pean endale aru andma, et see pole minu kodu, vaid olen seal tööl,” jutustab ta.
Ta kinnitab, et pole kordagi piilunud ühtegi kappi ega sahtlisse, kuhu tal koristamise tõttu asja pole.
Pererahvaga kohtub abiline harva, sest läheb koristama siis, kui nad on tööle läinud ja õhtuks on abiline lahkunud. Korra kuus jäetakse palk lauale. Selle suurusest ei taha ta rääkida, kuid lisab, et üks pere maksab teisest tunduvalt rohkem. „Ma ise ei küsinudki, aga nad pärisid, et kas olen nõus, kui maksavad nii palju.”
Kuna koduabiline tuleb leida kodukoha ligidusest, siis soovitab ta selle töö soovijatel ja teenuse vajajatel panna kohalikku lehte kuulutus. Naise enda kogemus näitab, et tähtis on leida üks pere. Kui teed oma tööd korralikult, siis tulevad uued pakkumised ise.
Koristusteenust pakuvad ka paljud firmad, kuid neid tellides tuleb arvestada, et töötunni hind algab enamasti paarikümnest eurost.
Kui lisaks tubastele töödele on vaja abi loomade talitamisel või põllutöödel, on palju abi asendustalunikest, kelle tegevust toetab ka riik.
