Vangla nimega Eesti

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu vangla.
Pärnu vangla. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Meie riik on käivitanud projekti nimega euro. Me kõik ootame ilusat ja rikast elu, võib-olla kui mitte kohe, siis igatahes veel oma eluajal.

Kuid keegi pole küll täie tõsidusega kinnitanud, et ilus elu kohe saabub. Võib-olla oleks lihtsamaid projekte, kuidas vaesusest pääseda.

Kellel on Eestis hea elada? Kes on kõige rohkem kindlustatud ühiskonnaliige? Kuidas ka ei keeruta, aga meie riigis on selline isik kinnipeetav. Jaa. Mitte lapsed, nagu oleks ühes korralikus demokraatlikus ühiskonnas loogiline, vaid tavalised vangid. Eesti riik hoolitseb hästi oma vangide eest.

Vanglas ei hirmutata kedagi üüri tõstmise, elektri kallinemise või kodu kaotusega. Vangidel pole midagi kaotada. Vangid peavad saama korralikult süüa, neile on ette nähtud vitamiinid, värske õhk, tasuta meditsiiniabi. Neil peavad olema tingimused sportimiseks. Nad võivad töötada ja õppida, kuid ei peaseda tegema, kui ei taha. Isegi abielu võib vanglas registreerida.

Kõikidel vangidel on kindel elukoht, mis omakorda peaks tugevdama sotsiaalset kindlustunnet ja armastust ühiskonna vastu. Kui trellid välja jätta, on vangide elu Eesti tavakodaniku mõistes ideaalne.

Kui juhtub, et vang saab tagasi vabaduse, peab kohalik omavalitsus kindlustama talle elamisväärse pinna selle nautimiseks. Vabaduses peavad vangid aga ise hakkama saama ja kardavad sedasama vabadust, kus neid iga päev varitsevad raskused nagu kõiki teisi kodanikke Eesti riigis. Paljud vangid, kellel ei õnnestu eluga vabaduses hakkama saada, satuvad uuesti trellide taha. Siis tunnevad nad jällegi ennast igapäevamuredest vabana.

Kas on üldse tehtud uurimust, kui palju eesti lapsi elab allpool vaesuspiiri? On üldteada, et vaesus, kannatused ja pidevalt tühi kõht lähevad uuele ringile, korduvad üha uuesti. Sellisest elust on väga raske kui mitte lausa võimatu välja rabelda.

Sellise elu nimi on lootusetus.

Eeldatavalt just vaesus sünnitab suuremas osas tulevasi kinnipeetavaid, kes lõpuks lihtsalt alistuvad oma saatusele ...

Et tänapäeval võib ingleid kohata ainult taevas, on tuhanded meie seast sattunud trellide taha. Paljud arvavad end seal olevat, sest ei tunne seadusi. Kui mitte just öelda, et nad ei taha tunda. Vabaduses kaitseb seadus ainult neid, kes on võimelised endale advokaadi palkama. Ilmselt seetõttu liigumegi riigi poole, kus ellujäämine on võimalik ainult vangidel ja neid teenindaval personalil.

Ülejäänud maailmakodanikud peavad rändama kaugemale. Need, kes ei saa lüüa oma telgitulpasid isamaa pinna sisse.

On veel tavalised kodutud. Sellised, kellel ei ole autot, külmikut, televiisorit, liisinguarveid ega krediitkaarte. Aga need on nagu hulkurid, kellel tegelikult ei olegi oma riiki. Nad on lihtsalt oma õnne- ja võrdsuseotsingutel. Nad elavad maa andidest ja riigi dotatsioonidest, sest arvavad, et neil on õigus saada kõike, mida vähegi antakse.

See projekt tundub kindlasti ulmeline, kuid on siiski üks võimalus uurida eluväärtusi puurilinnu perspektiivist, kui muid perspektiive ei ole.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles