Tiina Linzbach oli kolmeaastane, kui Tallinna pommitati. Ta mäletab, kuidas isa ta võrevoodist sülle võttis ja naabermaja keldrisse pommide eest varjule viis.
Kuidas naabrimees pisikesele Tiinale nukutugitoolid kinkis
1. juuni 2015, 15:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Me olime seal naabermaja keldris ikka korduvalt ja need inimesed, kes sinna pommide eest varjule läksid, olid kõik ümberkaudsetest majadest," räägib Tiina Linzbach.
"Ilmselt ma siis nutsin, et üks soliidses õhtukuues härrasmees taskust need pisikesed tugitoolid võttis ja mulle andis," selgitab ta.
Sõjajärgsest ajast mäletab Tiina Linzbach aga ühel jõuluõhtul kingituseks saadud raamatukujulist musta kunstnahaga kaetud rahakassat, mille ühes servas särasid kuldsed sirp ja vasar.
"Raha pole mul kunagi ülearu olnud, miks see mul nii eredalt meeles on, ei oska öelda," naerab ta.
Tiina Linzbach annetas oma lapsepõlvelelud Tartu Mänguasjamuuseumile.
Vaata videost, kellelt sai Tiina Linzbach tugitooli imehästi sobiva karukese.