Kas käekellad kaovad koos vanemate härrasmeestega?

Tiit Reinberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kellassepp Ago Kuur on aastate jooksul tiksuma pannud lugematu arvu käe- ja seinakelli.
Kellassepp Ago Kuur on aastate jooksul tiksuma pannud lugematu arvu käe- ja seinakelli. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kui aasta­kümneid tagasi teenis poisike oma esimese palga, siis suure tõenäosusega ostis ta endale käekella. ­Tänapäeval ostetakse ­arvatavasti ­nutitelefon.

Kellassepp Ago Kuur on aastate jooksul tiksuma pannud lugematu arvu käe- ja seinakelli ning on eluvaimu sisse puhunud ka rikkis kiriku­kellale.

Tema peamine töö on siiski käekellade patareide vahetamine. See näitab, et viimaste aastakümnete jooksul on üles keeratavate kellade asemel ostetud rohkem patareitoitel töötavaid kelli.

Patareid saavad ruttu tühjaks

Kuuri enda käelgi on 17 aastat vana patareikell. „See on lihtne kell, mida kannan igapäevaselt, teine on pidulikumaks puhuks,” räägib ta.

Patarei eelis on lihtne – pole vaja kella üles keerata. Miinus aga see, et iga paari aasta tagant jääb kell seisma.

Kui tehnika areneb aastatega paremuse poole, siis patareid on Kuuri sõnul hoopis vähikäigu teinud. Tänapäevased kella­patareid on oma eelkäijatega võrreldes mitu korda keskkonnasäästlikumad, kuid saavad varem tühjaks. „Kui varem kestis üks patarei ikka aastaid, siis nüüd naljalt üle pooleteise aasta enam välja ei vea,” lisab ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles