Kui aastakümneid tagasi teenis poisike oma esimese palga, siis suure tõenäosusega ostis ta endale käekella. Tänapäeval ostetakse arvatavasti nutitelefon.
Kas käekellad kaovad koos vanemate härrasmeestega?
Kellassepp Ago Kuur on aastate jooksul tiksuma pannud lugematu arvu käe- ja seinakelli ning on eluvaimu sisse puhunud ka rikkis kirikukellale.
Tema peamine töö on siiski käekellade patareide vahetamine. See näitab, et viimaste aastakümnete jooksul on üles keeratavate kellade asemel ostetud rohkem patareitoitel töötavaid kelli.
Patareid saavad ruttu tühjaks
Kuuri enda käelgi on 17 aastat vana patareikell. „See on lihtne kell, mida kannan igapäevaselt, teine on pidulikumaks puhuks,” räägib ta.
Patarei eelis on lihtne – pole vaja kella üles keerata. Miinus aga see, et iga paari aasta tagant jääb kell seisma.
Kui tehnika areneb aastatega paremuse poole, siis patareid on Kuuri sõnul hoopis vähikäigu teinud. Tänapäevased kellapatareid on oma eelkäijatega võrreldes mitu korda keskkonnasäästlikumad, kuid saavad varem tühjaks. „Kui varem kestis üks patarei ikka aastaid, siis nüüd naljalt üle pooleteise aasta enam välja ei vea,” lisab ta.