Ühel ilusal ja palaval laupäevahommikul koguneb eakas seltskond Pärnu Endla teatri juurde bussi ootama.
Pensionäride seiklused mööda Eestit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik on elevil ja rõõmsad. Kuigi reis tuleb päris pikk - seltskond sõidab Alatskivi lossi teatrietendust vaatama -, ei nurise keegi ei palavuse ega tervisehädade pärast.
Vahetevahel ikka hüppab vererõhk siia-sinna ja liigesed teevad valu, aastaid ka omajagu. Ju võetakse snitti pensionäride esinaise pealt. Hallipäine ja kergejalgne Hanna Zautina, kunagine giid, on oma lõpututes tegemistes nii kärmas, et isegi vanadus ei jõua talle järele.
Seiklus ongi alanud, buss võtab suuna Viljandi peale, kus juuakse hommikukohvi. Mulgimaa kaunis pealinn oma kitsukeste tänavatega on nagu rõõmsameelne lillesülemiga noorik: päikeseline, puhas ja värske.
Keskpäevaks jõuame Tartusse. Esimene käik on AHHAA kinno 4D filmi vaatama. Näidatakse „Kosmoserännakut“.
Tõesti, tõesti. Kui oled Ameerika mägedes sõitnud, tead, mida oodata. Minul on igatahes silmad rohkem kinni kui lahti. Kiljumist on ümberringi omajagu. Kuid meie eakaid ei hirmuta enam mitte millegagi. Üks sõjakas memm ütleb väljumisel: „Nüüd ma tean, mida 70 aasta juubeliks tahan. Langevarjuhüpet!“
Tartus on hansapäevad. Tundub, et veel suurejoonelisemad, kui Pärnus olid. Seal linnas ruumi rohkem. Paar tundi antakse vaba aega, kes ruttab Gruusia restorani, kes Itaalia kohvikusse, keda meelitab hoopis laadamelu. Tegevust jätkub kõigile.
Tõeliselt palav päev nõuab katkematult higilõivu, kuid keegi ei kurda. Tublisti on varutud joogivett ning kannatust.
„Sellise seltskonnaga, kes kunagi ei virise ja alati kella tunneb, on hea ja kerge reisida,“ kiidab Hanna oma reisihuvilisi taate-memmesid.
Teel Alatskivi lossi eksime natuke ja keerame valest teeotsast. See on reisil loomulik ja käib asja juurde. Lõpuks oleme ikkagi kohal. Muidugi on Alatskivi loss tõeline pärl, suursugune ja omapärane. Tavaliselt ehitati losse konkreetselt kellegi jaoks.
Alatskivi lossi, mis on tänapäevani säilinud, ehitas aadlik Arved von Nolcken oma perele. Uhke ehitis kopeerib Šotimaal asuva Balmorali lossi kujunduselemente. Efektne on ka punastest tellistest väravatorn, mis süvendab harrast tunnet mõisahoovi astumisel. Tund aega kõnnib kogu meie grupp kohaliku asjatundja kannul, kes lossist ja tema kunagistest elanikest huvitavaid lugusid pajatab.
Pärast lossimurul peetud piknikku algabki „Vihurimäe“ etendus, mille pärast tuldud sai. Seda võib kirjeldada kolme sõnaga: kärts, mürts ja paugutamine. Etenduse lõpus reaalselt purukslöödud aken enam kedagi ei üllata. See pidigi nii minema.
Pärnusse jõuab buss sügaval uneajal, kuid reisisellid pole sugugi väsinud. „Millal uuesti sõitma läheme ja kuhu?“ kuuleb pea igalt väljujalt peale tänusõnade. Hanna lubab, et küllap varsti.
Jätkuks ainult tervist ja jõudu.