Kas võtta pardel või žilett?

Pensionär Rein Preema Kareda vallast Peetrist ajab ajakirja 60+ palvel habet erinevate raseerijatega. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Põlvest põlve on mehed arutanud, kas ilusamad naised on blondid või brünetid, kuid üksmeelt pole selles küsimuses saavutatud. Samamoodi jagunevad mehed pardli- ja žiletiusku.

Kusjuures usuvahetus on lubatud! Näiteks paidelane Henn Sokk tegi habemeajamisega tõsisemalt algust pärast sõda tehnikumis. „Isa andis mulle siis eestiaegse habemenoa kaasa ja seda tuli kasutada igal hommikul,” sõnab ta. See oli raudne reegel. Kui paigatud pükstega võis käia, siis viigitud pidid need olema. Ja kuidas sa nii viksi välimuse juurde ikka habemetuti jätad? Piinlik kohe. Sokk mäletab ühte õppejõudu, kes saatis tüükalise lõuaga noormehed loengust otse habemenoa alla.

Reisidel olles on Sokul vahel ka habe ajamata jäänud, kuid seda, et lõual ilutseks juba kahepäevane habe, pole temaga kunagi juhtunud. Arvestades, et habet on ta ajanud juba üle poole sajandi, siis teeb see kokku üle 20 000 korra. Seega peaks kogemusi, mida teistega jagada, olema rohkem kui küllaga.

Sokk on lõuga puhastanud nii habemenoa, žileti kui elektripardliga. Nuga jäi nooruspõlve, kui žilette polnud õieti saada ja elektrit, mis pardli tööle paneb, ei leidunud samuti kaugeltki igas majapidamises.

Tänasel päeval nimetab Sokk ennast žiletimeheks, kuid kapis on tal ka pardel. Pardlit kasutab ta reisidel, kui vahu ja raseerijaga pole aega ja võimalust mässata. Kodus haarab aga raseerija, sest see teeb kõige puhtama töö.

Kuigi vananedes pidi nahk õhemaks ja hellemaks muutuma ning näkku tekivad kortsud, pole Sokk aru saanud, et see kuidagi habemeajamist teistsuguseks oleks muutnud. Sestap ei ülista ta ka ühte meetodit, vaid ütleb, et selle elulise valiku peab langetama iga mees ise – ja kui nooruspõlves veel katsetatakse, siis vanemad härrad on oma valiku juba aastakümneid tagasi langetanud.