Minu tuttava tuttav, nimetame teda Allaniks, on olnud abielus ainult üks kord, kuid oma seadusliku kaasaga pole elanud päevagi, sest mõnikord on parem lahku minna enne, kui hakatakse kokku elama. Ta ei armasta oma naistest rääkida. Kõige vähem veel sellest, et üks neist tarvitas ta kallal füüsilist vägivalda.
Allani tütar sündis põgusast suhtest klassipeol, kui noortel adrenaliin üle pea lõi. Vahel võib naist võrrelda viinaga, mis algul soojendab, kuid pärast teeb lolliks. Mehed aga
valetavad ka tõtt rääkides.
Juba järgmisel päeval ei tundnud Allan öösel nii kallist klassiõde enam äragi ega tunnistanud juhuslikku suguühet. Kuid klassiõde ootas titat. Tema isa raputas Allani korralikult läbi ning lubas vägistamise eest kongi pista.
Allani ema, kes kasvatas poega üksi, valas vaikides pisaraid. Poja väiteid, et tema oli purjus, kedagi ei vägistanud ega tea üldse midagi, ema ei kuulanud. Tema ju tundis poega.
Allan pidi minema registreerima oma seadusliku abielu. Ütelnud oma sundusliku “jah” ning pannud kuhugi oma allkirja, jalutas vastne abielumees õnnepaleest välja, jättes vanemad koos sõrmustega, mis nad olid ostnud “igaks juhuks”, ning nuuksuva pruudiga sinnapaika.
Veel sündimata lapsukese õnneks olid tal tublid vanavanemad, sest ka nooruke ema ei saanud lõpuni aru uue elu imest.
Allan lõpetas kooli, teenis kodumaad ja läks isegi kõrgkooli, kuid seda läbi ei käinud, sest hakkas elama kursusekaaslasega. Ta läks hoopis tööle, et elamiseks raha teenida. Emalt polnud toetust loota, tema aitas hoopis lapselast kasvatada.
“Nagu Allani suust kukkunud,” rääkis südamlik naine oma lapselapsest tuttavatele. Ning tal oli õigus, tüdrukuke oli tõesti isa moodi.
Teine naine osutus alkoholilembeseks.
“Jõi nagu lehm,” seletas Allan sõpradele, kui nad pärisid, kuhu naine tema kõrvalt kadunud on.
Samuti oli naine kord purjus peaga Allanile saapaga virutanud, nii et too pidi sinise silmaga mitu päeva sõprade naerualune olema. Et Allan ei olnud mingi peksukott, vaid pigem alati ise algataja pool, küsisid sõbrad irvitades, kas tõesti on veel tugevamaid.
Selle peale arvas Allan, et naistega tema ei kakle.
Kolmas naine tundus Allanile see õige olevat. Ta oli mehest paar aastat vanem raamatupidaja Allani uuest töökohast: intelligentne, puhtusearmastaja, hea kokk.
Kõik muu näis ka omal kohal olevat. Allan kolis naise juurde. Ligi kakskümmend aastat elas ta oma naisega normaalset kooselu, kuni järsku keskea kriis rahuliku pereelu segamini lõi.
Allan armus, talle tundus, et esimest korda elus. Naine oli noor ja ilus, ja meest vanusevahe ei häirinud. Nüüd järsku tundus elu elamist väärt. Armastust ei saa osta, kuid maksta selle eest tuleb alati.
Allan käis igal võimalikul juhul duši all, lõhnas hästi ja hoolitses oma välimuse eest. Ta oli päevad läbi kadunud, ning kodus naine loomulikult nurises.
“Krokodill muudkui närib mu kallal,“ kaebas ta sõpradele, kui vahel harva nendega kokku sai. „Viisin ta autoga prügimäele, ütlesin, et siin on sinu koht.”
Ning lisas sõprade hämmeldust nähes: “Muidugi tõin ta koju tagasi. Elasime ikkagi normaalselt.”
Mõnikord arvab mees, et naine on nagu auto, keda tuleb aeg-ajalt uuema mudeli vastu vahetada.
Kuid neljas naine, see kõige noorem ja ihaldusväärsem, teadis oma hinda. Pigistanud Allanilt välja kõik, mis vähegi andis, ning isegi rohkem, kadus ta uutele jahimaadele.
Mees oli otsinud kulda, kuid leidnud ainult tavalise kullaotsija.
Raamatupidaja tõstis Allani asjad koridori. Ring oligi täis. Allan kolis koju ema juurde tagasi.
Võib-olla leiab ta nüüd lõpuks tee oma seadusliku abikaasa ja oma ainukese tütre juurde. Kuni veel pole hilja. Edu talle!