Lugeja arvab

Postkast Foto: Erakogu

Tahan jagada oma sünnipäevapidamiste kogemust. Alati on raske teisele kinki valida ja hiljem on kodus palju mittevajalikke asju. Mõnel on ka rahaprobleeme, et sünnipäevale minna. Mul on maakodu, sünnipäev on suvel, ümberringi palju õitsvaid lilli, suur muruplats. Vihmase ilma jaoks on soetatud suur peotelk. Olen 56aastane, ei vaja kingitusi. Oluline on kokku saada ja lõbutseda. Olengi rahva niimoodi kokku kutsunud, et igaüks võtab oma söögi kaasa. Kes juua tahab, see loomulikult oma maitse järgi ka joogi. Ja siis on laud kaetud, ei pea sünnipäevalaps rabama ega muretsema, ootan rahulikult külalisi, pole väsinud ega midagi. Olen palunud lilled asendada loteriipiletiga, korra ka suurema summa võitnud. Pärast on seda kraapimist kui palju, ja lõbus ka. Minu asi on vaid pillimees tellida, elava muusika saatel rahvas ikka tantsib. Olen märganud, et raadio ja plaatide saatel jalga eriti ei keerutata.

Galina G.

Jõuluvanal mure suur, ära jääb vist jõulutuur.

Kui igal pool vaid pori, vesi, kuidas saab seal sõita regi? Vankrisõit ei paku mõnu, see ju pepu ära lõhub.

Ta on ikka päris pigis, ei aita teda ka minister Ligi!

Lood on teil kõik eranditult huvitavad, eriti meeldis lugu vanadest fotodest ja tantsimisest. Olen ise alal hoidnud vanu fotosid ja neid ka sugulastelt, tuttavatelt juurde hankinud, sest kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. On ütlemata tore istuda soojas toas ja lehitseda fotoalbumeid, minnes kaugele esivanemate ja enese noorusmaale, meenutada lähedasi ja sõpru, keda ei ole enam meie keskel, ja loomulikult ka neid, kes on, kuid elavad kaugemal. Tantsida armastasin ma tohutult! Pidudel sai terve öö tantsitud, siis jalgsi kümmekond kilomeetrit koju mindud, paar tunnikest puhatud ja emale appi mindud, kas heinale, puid saagima või ükskõik millist maatööd tegema, sest isa „lahkus”, kui olin 15 ja me jäime emaga kahekesi. Mäletan, et siis oli peale kino tants ja mina pidin tihti akordioni mängima, aga ma tahtsin ise ka tantsida. Noored ikka meelitasid mind, et miks sa ei mängi, et kui nemad oskaksid, mängiksid kogu aeg! Siis oligi vastuseks, et mina tahan ka tantsida.

Aino Bremet Piibe külast Toodamäe talust

Enim meeldis Sirje Rätsepa „Ka õpetaja on inimene”, mis tõi meelde aastatetaguse (ka mina olin 1979–2008 seal üks mutrike).

Varje Koppel, Viljandi

Mulle meeldib 60+, kuigi ise olen alles 33aastane. Eks me kõik tiksu vanaduse suunas ja teie ajakirjast saab lugeda asjadest nii, nagu nad ka päriselt on. Olgu teema valutavad liigesed, üksindus või pidamatus – lihtsalt selline see elu on. Eriti põnev oli lugu, kus räägiti seksist vanemas eas. Isegi abikaasa võttis ajakirja kätte! Endale meeldib kõige rohkem retseptinurk. Saab häid ideid, kuidas veel paremini ja nupukamalt pere toidulauale näiteks juurvilju lisada. Ise ma piparkooke ei armasta. Küllap sõin lapsena isu terveks eluks täis. Aga viimasest ajakirjast sain mõtte, et kui miksida piparkoogid kohupiimavahu ja jõhvikatega, siis seda võiksin ma isegi maitsta. Nagu jõuluti ikka, võib toiduga liiale minna. Ka viimases ajakirjas oli sellest juttu. Mul endal on väga hea kõrvetisterohu retsept varrukast võtta. Olen kolme lapse ema. Kõrvetised ja rasedus käivad mul käsikäes. Suitsetaja pole kunagi olnud. Olen ära proovinud ja annan edasi: tee näpuots keele peal niiskeks ja pista suitsutuha sisse, siis uuesti suhu. Tuhk on tugevalt aluseline ja neutraliseerib probleemi. Pole proovinud, aga ilmselt aitaks ka tavaline puutuhk.

Jaanika Valvik, Suure-Jaani vald, Tällevere küla

Äsja sain kätte tellitud 60+. Lugesin selle ühe hingetõmbega läbi, meeldis. Kommentaariumis „kohtasin” ka lauluvend Heiki Valgmäed, kes kaheksakümnesena on väga heas vormis. Ka ise laulan juba 65 aastat koorides ja ansamblites, sh 35 aastat meesansamblis Vanad Sõbrad meist lahkunud Hans Hindpere juhatusel, praegu aga Teaduste Akadeemia Meeskooris ja meesansamblis Vanaisad. Kutsuge kõiki mehi (ja ka naisi) 65+ laulma, see hoiab heas vormis.

Paul Palk

Teie ajakiri on justkui mingi ilmutus, sõnum, mida vajavad just seeniorid ehk pensionieas inimesed. Nii mõnigi artikkel on kellelegi väga vajalik, samas õpetlik ja tundub, et seda tuleb vastuvaidlematult täita. Eriti kõik see, mis puutub tervisesse, räsitud hingeellu ja purunema kippuvasse vaimutegevusse. Teie ajakiri on suureks abimeheks inimesele, kes on olelusvõitluses kaotamas usku ja lootust, on alla vandumas eluraskustele ning lahingus tõe ja õigluse eest. Tervist petta ei saa, see on meie kõige kallim vara ja sellepärast ongi kahju, et väga paljud inimesed oma tervisest üldse ei hooli ja elavad minnalaskmise teed mööda. Kuid päris vanas eas on krokodillipisaraid nutta hilja ja kõige kahetsemine kaotatud tervist enam tagasi ei too. Ainus hea asi on kasvatada vähemalt järeltulijaid vaimus, et mentaalne heaolu ja kullakotid ei taga õnne, et olla terve. Olla õnnelik ja kasutada võimalust kedagi-midagi täiel rinnal armastada, jagada rõõme ja õnne, mida vajab süda, hing ja vaim. Muidugi on teretulnud teie ajakirjas avaldatud arstimid, et igasuguseid tervisehädasid leevendada. Ise olen põline paidelane, elanud Paides kogu elu, s.o 63 aastat. Kala olen püüdnud üle poole sajandi, loodus on alati minu jumalaks olnud, vihkan vägivalda looduse vastu. Sõbrad on minu kohta öelnud, et olen mehe kohta tohutult hingeline ja pahasid asju väga südamesse võttev. Tõsi, vihkan vägivalda, valetamist, silmakirjalikkust ja variserlikkust. Olen invaliidsuspensionil, aga allaandja ma pole. Leian inimestele toetava sõna, et teda masenduseorust ja ängidekärestikust välja tuua. Ennast kiitmast ma ei väsi... Noorteklassis olin Eesti esinumber kettaheites, olen olnud kitarrist nii mõneski ansamblis ja vahel riimuvad sõnadki iseeneslikult.

Kaido Krass, Paide, Järvamaa

Aitäh järjekordse hea ajakirja eest, mis saabus koos Järva Teatajaga. Kindlasti lähen nimetatud toimetusest otsima terviseraamatut „Südameasi”. Head olid ajakirjas kõik lood, mis ühe hooga läbi lugesin. Ka minul on see vana ja hea tõukekelk ehk Soome kelk ning sobiv tee kohe värava taga selle kasutamiseks. Vaatamata eale sõidan vahel oma lõbuks! Väga tore! Ka suusatamas käin, kui lund juhtub olema. Kuna elame kahekesi, siis üksinduse ja suhtlemisvaeguse all ei kannata. Ka 8aastane ilus ja armas emane saksa lambakoer Lussy on eesti keele hästi selgeks saanud.

Elvi Undrits, Järvamaa