Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Olen ka 60pluss ja väga ootan ajakirja alati. Loen algusest lõpuni läbi juba esimesel päeval ja kõik lood meeldivad. Tean, kui raske on ühest pensionist ära elada. Elu tuleb aga ikka edasi elada, kuni veel suudad. Ei ole ka veel nelja seina vahele istuma jääda tahtnud. Küllap ka see aeg ükskord tuleb. Seni olen korraldanud väikeseid väljasõite Eestis. Kord käinud ka seenioride reisil Stockholmis. Meeleldi on reisidele alati kaasa tulnud just pensionärid. Rahaga on pensionäridel küll raske, eriti üksikuks jäänutel, aga kõhu kõrvalt oleme suutnud sõiduraha kokku hoida, et ikka kodunt välja tulla ning teiste hulgas ilusat päeva ja ilusaid paiku nautida. Eestimaa on küll väike, aga siin on palju ilusaid kohti, mida vaadata ja pärast sõite meenutada. Peaasi, koos reisikaaslastega on üks tore päev mööda saadetud.

Ulve, Paide

Seekord aga tuletas Tõnis Möldre autopiltide lugu mulle meelde, kui toreda lennuki ja bussi meisterdas lapsepõlves mulle jõuluks isa ja kui armsa nuku õmbles ema, kes kujundas ka bussi ja lennuki pehmed salongid. Nende võrratute mänguasjade saatus oli aga kahjuks lühike ja kurb, sest minust 3-4 a vanem tädipoeg tahtis kangesti välja selgitada, miks mootoritele tuleb suuga heli tekitada. Kas siis seal sees polegi keerlevaid osi? Ja veel, kas nuku kõhus on ka soolikad nagu sea kõhus? Mina loll ei osanud õigel ajal appi karjuda ja sain kaks korda karistada: et lasin oma asjad lõhkuda ja teiseks jäin neist lõplikult ilma, kuna karistuseks need „kadusid” minu silmist. Kujutan ette, kui kurvad olid vanemad, kes nägid palju vaeva meisterdamisega, pealegi veel ­sõjajärgsel 1945/46. a. Tädipoega meile hiljem enam üksinda mängima ei lubatud ja ega ma eriti temaga koos olla tahtnudki. Oli selline imelike ideedega volask ja ühised mängud lõppesid ikka fiaskoga.

Inga Mänd

Esimesele kohale panin loo peapööritusest, sest olen ka ise paaril korral tundnud, kui tuba virvarrina silme ees ringi käib. Õnneks on see ruttu möödunud. Esimene kord oli üsna noorena, nii et see polegi ainult vanade häda. Meesterahvale meeldis kõrvapesu lugu, sest tal koguneb aeg-ajalt vaik kõrva ja siis käib pereõe juures neid pesemas. Ise ei tohi ju kõrvu torkida – väikseim asi, mida kõrva võib ajada, olevat küünarnukk.

Elvi Undrits, Järva-Jaani, Järvamaa

Olen 79aastane 21aastase staažiga viljandlane. Kolisime mehega tema vanemate majja Tallinnast, tollal 4aastase koera Samiga. Meil on väike aiaga maja Viljandi järve ääres. Et olen kogu elu armastanud võimlemist, suusatamist, rattasõitu ja iseäranis ujumist, jätkus see kõik Viljandis, eriti igahommikune ujumine järves koos Samiga, kes oli ka tubli ujuja. Pärast teda tuli meie majja uus koer Sultan, samuti hea ujuja ja jooksja. Aasta enne Sultani surma päästsime joodikute käest pooleaastase Tsäki, kes õppis koos temaga selgeks nii ujumise kui minu jalgratta kõrval jooksmise. Koerte tõttu pole kordagi vahele jäänud hommikust rattasõitu, kepikõndi, suusatamist ega suvist suplust. Pärast abikaasa toonelasse lahkumist ujusime eelmisel aastal järves 75 hommikul. Minu tervise on need sõbrad kontrolli all hoidnud. Ei südamehaigusi, ei kõrget vererõhku, peavalu ega külmetushaigusi. Vaevalt ma ilma koerata ka täna, kui termomeeter näitas –20, oleksin oma paarikilomeetrist ringi ette võtnud. Nii et kel koerale ruumi, võtke ta appi!

Tiiu Norden, Viljandi

Eelmisel aastal tegi jõuluvana mulle väga hea kingituse – ajakirja 60+ aastatellimuse. Ei olnud varem kuulnud sellest ajakirjast, kuid nüüd oleme sõbrad. Olen väärikate ülikoolis kuulaja ja seal jagati tasuta jaanuarikuu numbrit. Otsustasin kohe teha uue aastatellimuse, sest ühtki artiklit ei saa lugemata jätta!

Ester Aljas, Kuressaare

Oskate leida just väga õigeid teemasid, mida 60+ inimesed lugeda tahavad. Minu jaoks oli seekord selleks artikkel, mis rääkis tasakaaluhäiretest. Olen juba aastaid selle hädaga kimpus, aga ravi – ei ole jah olemas. Raske on, aga hakkama olen saanud, muidugi kukkunud ka mõned korrad. Pole hullu, elan üle! Tuge on mul liikumisel vaja ja selleks kasutan ratastooli, toetudes sellele, vahel ka istudes ja puhates, kui jalad tunda annavad. Toas on mööbel sätitud nii, et igalt poolt saan väljasirutatud käega tuge otsida. Käsitöönurgas kirjeldatud kindad olid omamoodi vahvad, aga ise olen teinud mitu paari niisuguseid, kus kõik sõrmed on ilma otsata (pöial mitte) ja neile käib ka „müts” pähe. Poeg käib kalal ja kiidab. Vanad fotod olid samuti toredad. Endal paraku on säilinud vähe fotosid. Olen Siberi-aja laps ja sealt on küll mõningaid – aga kellele need huvi pakuvad peale minu enda?

Vaike Arro, Rapla

Kõige rohkem meeldis Ülo Vooglaiu lugu. Niivõrd tuttav teema, alati jälgin suure huviga tema sõnavõtte või väljaütlemisi. Vanem põlvkond kui elukogenum peab jälgima, et elu kulgeks kokkulepitud teeviitade vahel ning igapäevaelus kohtaksime vähem ebakompetentsi, ülbitsemist ja saamatust elu korraldamisel. Nii nagu praeguseks on aru saadud, võimupoliitikute kirjutatud õpikud pole heaks kaaslaseks teadmiste omandamisel.

Jaan Viska, Vigala, Raplamaa

Väga huvitav lugemine oli Tõnis Möldre kirjutis „Autopilte vaadates kerkib silme ette ilus lapse­põlveaeg”. Eriti uhke on pilt väikestest sohvritest ­Studebakeril ja Fordil. Aga ka teised fotod kahe- ja neljarattalistest sõiduriistadest. Tõepoolest, rataste veeredes möödub aeg. Nondesse aastatesse pärast viimast suurt sõda jääb ka minu lapsepõlv. Aeg oli kasinate võimalustega, käte vahel meisterdatud ­mänguasjad tõid nende väikestele omanikele palju rõõmu. Kas ka tänased lapsed aastakümnete pärast meenutavad sama heldimusega oma mängunurkade daamilikke Barbie´sid ja täiuseni disainitud auto­mudeleid? Ei oska öelda, küllap selgub see ajapikku. Paraku praeguse aja lelud pakuvad vähem loomingulisust ega ärata lastes fantaasialendu. Taas on ausse tõusmas käsitööna valminud pehmed mänguloomad ja nukud ning puidust sõidukid. Need asjad sisaldavad meistrite käte- ja südamesoojust ning on märksa tervislikumad plastmassvidinatest.

Liina Valper, võrokene