„Tõde ei ole libu, kes ripub ka nende kaelas, kes temast põrmugi ei hooli.“ Arthur Schopenhauer.
Viisteist minutit kuulsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval ripub „tõde“ igaühe kaelas, kes otsib elus seiklusi ja võimalusi ennast alasti kiskuda. Mitte ainult oma keha, vaid ka hinge. Mida suurem on auditoorium, seda kindlam on tee kuulsusele.
Parim valik selleks on tõsielusari „Tõehetk“. Kui tavaliselt vajab alasti tõde ikka ilustamist, siis selles saates lähevad kõige paremini kaubaks just räpased saladused. Ilma vähimagi ilustamiseta. Ka ajakirjanduse huvi on suurem ja püsib kauem, mida sopasem lugu on.
„Tõehetke“ saate kõige magusamad valikud on sügaval inimhinge soppides. Sealt on mida välja kaevata. Vanglalood, SMS laenude lood, ahistamislood jms. Eriti tore on, kui veel kõik luukered välja toonud vaene patune „kolinal kukub“ ja ilma rahata saatest lahkuma peab.
Siis algab meie suure auditooriumi poolt nauditav sõnavabaduse hetk. Küll on kosutav teadmine, et ega mina küll nii loll ei ole: („...mina küll seda saadet ei vaata...“, “... mina küll sellesse saatesse ei lähe...“). Sama meeldiv on saates olnuid maha teha.
Selline „avalik arvamus“ kujuneb meil üksikisiku mõttesähvatustest. See on meil muutunud lausa epideemiaks. Kõik on ju huvitav, naljakas ja isegi naeruväärne seni, kuni ei juhtu meie endiga.
Mis siis sunnib meid ennast alasti kiskuma kogu eesti rahva ees? Raha? Vajadus ära rääkida? Kuulsuseminutid? Või kõik kokku?
Avalikkust on alati huvitanud kolm asja: raha, armastus ja kuritegu. Eriti just kuulsuste teenitud raha, nende kooselud ja lahutused ning vahel ka nende sooritatud kuriteod.
Et saada tõeliselt kuulsaks, pidi ennevanasti kõvasti tööd tegema. Olema ka õigel ajal õiges kohas. Ajusid ja/või head väljanägemist oli samuti vaja. Juhtus ka sel ajal nii, et mõnel kenal neiul asendas ajusid ilus näoke. Kuid ikkagi polnud tee kuulsusele kerge ülesanne. Veel keerulisem aga kui kuulsaks saada, oli kuulsaks jääda.
Mis aga toimub praegu meie maailmaga? Noored „tšillivad ja hängivad“ kaubanduskeskustes. Tundub, et vaba aeg on nende ainuke rikkus. Enamik neist kirjutavad viletsasti, kõnelevad ebahuvitavalt ja mõtlevad ainult kogemata. Aga milleks üldse pingutada, kui isegi kuulsaks saada on praegu nii lihtne.
Nii võibki jääda uskuma, et mineviku suurte mõtlejate poolt ülistatud tõde on muutunud meie ajal „libuks, kes igaühe kaelas ripub“. Tahaks siiski loota, et leidub ka teistsugust tõde.
Tasub otsida.