Läksime sõbrannaga soome keele kursustele. Muidugi oleksime pidanud seda tegema juba nelikümmend aastat tagasi, kuid õppida pole kunagi hilja.
Soomlased on rahulikud ja lõbusad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soomlased, meie hõimurahvas, on mulle alati sümpaatne olnud. Esimest korda kuulsin neist seitsmekümnendatel, kui jõudsin ise Venemaalt tagasi Eestisse ning polnud kohalike oludega üldse kursis. Jalutasin tuttavaga Pärnu Rannapargis. Tuttav ütles: „Näe, põdrad ka linna peale lahti lastud!".
Muidugi imestasin selle üle ja hakkasin ringi vahtima, kuid ei näinud kuskil ühtegi põtra. Ainult kollaste keepidega välismaa turistid läksid meist mööda. Nad rääkisid soome keelt.
Soomlasi arvustatakse, et nad ei viitsivat õppida võõrkeeli ning püüavad ka välismaal rääkida oma emakeeles, kuid see ei ole päris nii. Minu tuttavad soomlased räägivad eesti keelt, nemad on seda õppinud. Peale eesti keele räägivad nad inglise, rootsi ja natuke saksa keeles.
Soome kirjanik on kirjutanud ise oma rahva kohta nii: soomlased on laisad, seltsivad ja viinahimulised. Nad armastavad „kõva" kärakat ja „pehmet" naist. Mina ei tea, kui palju on selles tõde.
Vahel arvavad ka meie omad eestlased, et on võimelised kannatama niisama palju alkoholi kui pudel. Minu jaoks on aga soomlastel kaks väga meeldivat iseloomujoont: nad on julged ja siirad.
Veel olen lugenud sama kirjaniku raamatust: enne II maailmasõda olid Soomes pitsitavad seisustevahed, julm klassiviha, pakane ja vaesus. Inimesed sündisid suitsusaunas, sõid silku ja männikoort, käisid pasteldes, kaklesid pusside ja margapuudega. Tol ajal tahtis viimane kui üks soomlane välja rännata USAsse.
Meile eestlastele on see välja rändamine praegu kohale jõudnud. Paljud ei taha isegi enam Eestimaale tagasi tulla. Aga näe, soomlased on sellest üle saanud, elavad rahulikult oma heaoluriigis ning käivad meilt odavat viina ostmas. Otsivad „halpa kauppa", küsivad, kus on „tori", ning sõidavadki vahel poolvägisi Torisse, kui mõni arusaamatu eestlane nad kättpidi bussijaama viib ja Tori bussi peale topib. Mis neil üle jääb? Vahel pahandavad ka „põhjapõdraks" nimetamise pärast.
Üldiselt on soomlased aga rahumeelsed, kannatlikud, ei armasta vastupidiselt eestlastele vaielda, ega üldse palju lobiseda. Neil on väga hea huumorimeel. Nad rõõmustavad rohkem lihtsate asjade üle ja taluvad paremini saatuselööke.
Ühel väga külmal õhtul tulime sõbrannaga soome keele kursuselt ja nurisesime pakase üle. Soomlane aga astus uksest tänavale, hõlmad lahti ja heatahtlik naeratus suul: „Hüvä sää! En ole lämmi!" (Hea ilm! Ei ole palav!)
Lõpetuseks: sattunud kord soome turist Eestis matustele. Soomes teised kohe küsima, et mis seal eesti matustel siis oli ka. Soomlane vastu: „Orkesteri ja suuri show!".