Tundub, nagu ei saakski enam midagi siin elus saavutada ilma ennast paljaks kiskumata. Eriti meie tõsielusarjade staarid ja staarikesed. Isegi mehed on eesmärgini jõudmiseks valinud enda riieteta näitamise. Need, kelle jaoks on tähtsad musklid, mitte ajud. Sest ajusid ei saa ju kuidagi bikiinides demonstreerida.
Milleks valida enese teostamiseks keerulisem tee raske töö ja pingutusega, kui on võimalik näidata oma täiuslikku keha ja kenakest näolappi ning saavutada täpselt sama tulemus.
Jätkuvalt mõjutab kapitali tekkimist ja jaotamist seksapiilsus. Las näevad vaeva ja rügavad need, kel pole erootilist ilu välja käia.
Alasti keha kultuur on nudism. Kas meil peab seda kultuuri olema siis nii palju? Millegipärast tundub kohati, et rahvas on juba aastaid olnud vaimsel dieedil. Kogu aeg on olnud puudus rahast, alkoholist ja alasti naiste piltidest. Nüüd on meie elu tõesti edasi läinud ning puudus on ainult rahast.
Või on alasti keha hoopis erootiline kunst? Sellist kunsti on paljudel kindlasti lihtsam mõista kui tänapäeva luulet, mille mõtet peab veel enne ära mõistatama. Maailmas, kus soorollid paigas, tundub loomulik, et naine soovib ennast näidata ja mees vaadata.
Erootika ja nõmeduse piir on aga imeõhuke ja selle tabamiseks peab ikkagi natuke ajusid olema. Meie demokraatia on noor, meie riigis ei ole aristokraatia kõrgklassi nagu vanades Euroopa riikides.
Seal joondutakse kõrgklassi maitsele, moele, harjumustele ja võetakse nendelt šnitti. Kelle järgi peame joonduma aga meie? Võib-olla showbusines'i tegijatele? Nemad peavad ikka ja jälle otsima oma kuulsuse 15 minutit, kuniks neid veel märgatakse.
Kui alasti tõde vajab peaaegu alati ilustamist, kas ei vaja siis ka alasti keha natuke katet, et tõeliselt kaunis näida? Kas peame jääma lootma ainult taktitundele ja tavamaitsele? Mis siis, kui enamikul rahvast ei olegi enam maitset, vaid ainult nägemis- ja kompimismeel?