On neid, kes oskavad sääste koguda, ja jällegi neid, kes ei oska.
Kas säästa või laristada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärimees ei ütle kunagi oma rahale hüvasti, vaid ikka nägemiseni. Mida rohkem ärimees välja annab, seda rohkem tuleb talle tagasi. Mida ütleb aga vaene kodanik, kes elab peost suhu? Sellise elu juures on ainuke hea asi see, et ei pea pesema lauanõusid.
Pangad jagavad lahkesti krediitkaarte. Meie elame küll võlgu, kuid selle eest saame midagi osta, kord aastas soojal maal mõnuleda. Enne palgapäeva võime näpistada natuke lisa krediidihoiuselt. Ainult ei tohi ületada seda õrnõhukest piiri, millel balansseerib meie mõistus. Tuleb täpselt teada, et ikka veel jõuab.
Kas siis elu ongi üks lõputu kannatuste jada? Kes ütles, et elu peabki olema raske? Mis mõte sellisel elul üldse on? Laenu võtta ei tohi, krediiti olla ei tohi. Poes pead kogu aeg jälgima hinnasilte.
Kõik need ratsionaalsed säästuõpetused on igavad. Isegi patune inimene on olnud vooruslikust alati huvitavam.
Tahaks ükskord ka nautida ilusat ja ebaratsionaalset elu. Meie unistused ei maksa ju midagi. Kogu meie elu on üles ehitatud raha peale. Raha ei vaju kunagi nii madalale, kui mõni allakäinud kodanik. Paljud unistavad, et raha jääks kui taigen sõrmede külge. Ilma vaeva ja valuta. Need on lotomängijad. Ullikestel peab samuti olema elus oma võimalus. Õhulossis elamise eest ei pea ka üüriraha maksma.
Tänapäeval on tõepoolest nii, et kui ei ole raha, pole inimest. Ometi on kalmistud täis neid, kes olid kunagi elujõulised ja uskusid, et nendeta ei seisa maailmas midagi püsti. Seal on nii rikkaid kui vaeseid, aga nad kõik on ühtmoodi läinud just sinna, kust tagasi enam ei tulda. Isegi raha eest mitte.
Kuidas siis ikkagi ellu suhtuda? Kui kõik oleksid rikkad, kes siis tualette puhastaks, tänavaid roogiks, meid ümmardaks?
Keegi ei teeks ju musta tööd ainult kutsumusest ja missioonitundest. Võib kindlalt väita, et klaveritunnid on rikkunud ära palju müürseppi ja trompetitunnid jällegi palju häid klaasipuhujaid. Kuid kui kõik teaksid elus oma kutsumust ja missiooni, oleksid moraalselt õiged ja ausad ning alistuksid saatusele, oleks meie elu rahulik, kaunis ja igav.
Kaoksid paljud praegu vajalikud elukutsedki, sest pole enam kedagi korrale kutsuda. Isegi meedia on siiani lõiganud oma kasu porist. Kui aga porist vesi välja võtta, mis jääb järele? Tolm ...
Mis vahet on sellel, kas korjad eluaeg sent sendi kõrvale, et siis kunagi ... kui siis veel elus oled, teha seda, millest oled kogu aeg unistanud. Või hoopis võtad selle raha laenuks, teed unistuse teoks ning maksad laenu kogu oma ülejäänud elu tagasi. Ühel juhul kiusab inflatsioon, teisel juhul on intressid kaelas.
Mis siis teha, kui laenu ei saa, kui kõrvale panna pole millestki ning kui avastad, et ebameeldiv seisund vaesus ongi su tegelik elu?
Siis jääb meile meie aeg. Aeg on tõeliselt meie oma. Aega ei saa laenata ega korjata, teda saab ainult laristada, kuid saab ka investeerida. Aastatega aja väärtus aina kasvab. Siis peab leidma need tähtsad asjad, mida me selle ajaga ette võtame. Mida varem me nad leiame, seda parem.