Inimene on ainuke elusolend maakeral, kes tarvitab narkootikume, suitsetab, joob alkoholi, kasutab kondoome ja elab reklaami järgi.
Inimene tapab omasuguseid ning teeb seda rahu, mõnikord ka vabaduse nimel. Vabadus on inimese jaoks väga kallis taevaand ja selle nimel tasub alati sõdida! Ja parem, kui seda saaks teha võõral maal.
Inimene on kollektiivne olend ja tavaliselt üksi jäädes hukkub. Ellujäämiseks on vaja ühiskondlikku kooslust. Parim ellujäämise kooslus tänapäeval on demokraatlik riik. Paremat pole veel välja mõeldud.
Tõeline riigipiir ei ole see mõtteline joon, mis jookseb mööda maapinda, vaid riigi seadused, mis ohjavad kodanike mõttetegevust. Inimene, kes suudab lennata kosmosesse ja purustada aatomi, ei suuda ometi ise määrata kindlaks piire arukuse ja arutuse vahel.
Miks räägitakse isamaa puhul armastusest, kuid riigi puhul kohustustest? Kas meie demokraatliku riigi vastu ei saagi olla armastust?
Oleme liiga nõudlikud riigi suhtes, mille rahakapis on virn maksmata arveid. Peame ju aru saama, et ärimees hoiab ikka kõrvale maksudest ja poliitik vastutusest. Me ju soovime siiralt, et meie valitsus suudaks istuda, ei jääks tukkuma ega kukuks toolilt.
Peame uskuma, et ka kollektiivses ajus sünnivad originaalsed ideed. Me ei luba endale irooniat, et vabal maal on vabad ebamoraalsed inimesedki. Me ei vihka ju ebaausust ainult sellepärast, et ei saa ise seda nautida? Miks me siis ärritume, kui parteide esindajad vahetavad oma tavalisi poliitilisi solvanguid?
Miks me ei taha kaasa tunda kõrgele ametnikule, kes ei saa ju ometi seadust rikkuda ainult sellepärast, et rahvas soovib tema sissetulekute kärpimist. Tal niigi muresid küll: rahva ees peab varjama sissetulekuid ja abikaasa ees jällegi väljaminekuid.
Tegelikult me ju tahame teenida oma riiki nii, et see rahuldaks meid endidki. Kuid miks siis meile tundub, et inimhingede hind on langenud? Ning et kõik on huvitav ja naljakas ainult senikaua, kuni see pole juhtunud meie endiga. Vaja on varuda ainult kannatust.
Noor demokraatia peab kõik lastehaigused läbi põdema. Alguses on ikka suured ja uhked limusiinid, piiritletud põhimõtted ja laialivalguvad ideed, pompöössed rajatised ja lihtsalt tühjad lubadused. Noore riigi parlamendil on ikka kergem teha välispoliitilisi kui sisepoliitilisi otsuseid. Nii nagu on lihtsam arutleda, mida naabrinaine valesti tegi. Teiste vigadest on alati parem ülevaade.
Peame jääma optimistideks ja mõtlema, et just meie elame parimas riigis, mis on meiesugustele üldse võimalik luua. Las pessimistid kardavad, et kui see tõesti ongi nii ...
Me ei lase ennast eksitada kellegi arvamusest, et demokraatia tähendabki ainult võimalust orjal valida endale ise oma pidajad.