Vanavanemad ei ole probleemsed

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanavanemaid võiks rakendada lapse hoidmiseks märksa enam, kui enamik noori seda teeb.
Vanavanemaid võiks rakendada lapse hoidmiseks märksa enam, kui enamik noori seda teeb. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Minu lapselaps tuli mulle külla ja tõi mulle lilli. Miks on vanavanemate-lastelaste suhted palju südamlikumad kui kunagi vanemate-laste omad?


Kui sünnib lapselaps, tundub see tohutu suure imena. Kas õnnetunne oli nii suur ka omaenda lapse sünni puhul? Seda ei suudagi enam täpselt meenutada. Meenuvad ainult unetud ööd, valulik hammaste tulek, mure, kui laps haige oli. Mõni praegustest vanaemadest oli emaks saades veel nii noor, et ei osanud lapse tuleku tähtsust vääriliselt hinnatagi.

Oma lapse eest peab vastutama, emaks-isaks saamisega tulevad kohustused. Järsku on iga minut ööpäevast kellegi tillukese ja nõudliku päralt. Noorte vabadus on haihtunud, vahel tundub, et tempole ei pea lihtsalt vastu ja tillukese olevusega kaasa tulnud koormat ei jõua vedada.

Aga vanaema-vanaisa?

Nende jaoks on uus olukord lausa nauding. Oma lapsed said kuidagi märkamatult suureks, nõuandeid ei taha enam keegi kuulata. Lendasid pesast välja, elavad oma täiskasvanu elu, hea, kui vahetevahel vaatamagi tulevad. Nii tundub vanavanematele, nagu poleks neil mingeid kohustusi, ainult õigused. Õigus olla nänna, käia pisikesel külas, tuua kingitusi ja kommi. Õigus mängida ja hüpitada. Keelamine ja kasvatamine jäägu ikka vanemate pärusmaaks.

Noored emad-isad võiksid rohkem oma vanemaid lastelaste hoidmisel rakendada. See arusaamine, et vanavanemad hellitavad lapselapsed ära, on ületähtsustatud. Kas armastus ja hellitamine peavad maamunalt kaduma? Kas on siis armastus kedagi ära rikkunud? Just armastus on see, mis päästab meie maailma, arvavad filosoofid.

Kui ema ütleb vahel pahaselt oma poja kohta, et too on täpselt oma tohmanist isa moodi, siis vanaema ei võrdle lapselapsi sel moel kunagi, isegi kui nad vanaema pahandavad. Lapselapse isa on ju vanaema enda poeg.

Vanaemadele ja -isadele ei ole vaja kehtestada reegleid. Nad tahavad lastelastele lihtsalt kasulikud olla. Puhtalt praktilise poole pealt. Vanaemad koovad käpikuid ja sokke, jooksevad õhinal mööda poode, otsides vajalikke riidehilpe või jalatseid. Mõni rabab pensioni kõrvalt tööd teha, et aga põnnidel millestki puudus ei oleks. Vanaisad jalutavad lastelastega looduses, loevad neile raamatuid või jutustavad uskumatuid lugusid vanadest aegadest.

Kui vanaema-vanaisa tulevad külla väikesele rõõmurullile, kes paljajalu neile vastu paterdab, hakkab vanaema kohe enda kootud sokke otsima, mis on jällegi lootusetult kadunud, ning hurjutama oma lapsi külma põranda pärast. Vanaisale sellised pisiasjad muret ei tee, ta võtab pisikese sülle ja jutustab oma viimast unenägu. Kuid lapselapsele vanaisa unenägu suurt huvi ei paku. Ta uurib hoopis: „Vanaisa, kas sa mu sokke ka unes nägid?"

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles