Geniaalne Puškin oskas sügises näha inspiratsiooni oma loomingule ja tal oli õigus. Sügis on kõige värvirikkam aastaaeg.
Kui päike näitab oma sooja palet veel sinetavas taevas, ei ole midagi kosutavamat kui üks korralik jalutuskäik sügiseses pargis värviliste lehtede sahinal. Puud on lookas valminud saagi all. Mida veel tahta?
Miks siis mina igal sügisel mõtlen sellele, kas näen veel kevadet? Miks sulgun üksinduse teokarpi ja jagelen oma südametunnistusega? Sinna on elu jooksul ikkagi üht-teist kogunenud.
Sügis äratab minus depressiivselt lootusetud mõtted. Kas see on tingitud east? Või sellest, et linnud lendavad ära - sinna, kus on jätkuvalt suvi?
Metsloomad sätivad ennast talveunne. Ainult inimene, see isehakanud looduse kroon, ei oska vahel midagi ette võtta rutiinselt vahelduvate aastaaegadega. Kukub kohe depressiooni, saab nohu, haigestub grippi ja kõige lõpuks põeb veel kevadväsimust.
Kas seda on üldse võimalik vältida?
Klassikaline põhitõde on ikka see, et kollektiivis on kergem. Kusjuures selleks sobivad kõik kollektiivid. Ka laulukoor on hea just sellepärast, et koos midagi ette võtta ja olla tugevam.
Aga kui inimene on jäänud tõeliselt üksi?
Kui tal pole lauluhäält ega ole asja tantsurühma?
Kui kevad on läinud, suve pole nagu olnudki, sügis aga rõhub oma värvikirevuse, loodusandide ja kindla teadmisega, et see kõik saabki kohe-kohe läbi, ning algab valge ja igav aeg, kui õues on kõik külmunud, jäätunud ja libe.
Mida teha jäätunud südamega?
Ometi on see isegi loomulik. Eesti rahvasõna vananaistesuve kohta ei valeta: päeval läheb natuke soojemaks, öösel on aga puhta külm. See käibki vanade naiste kohta.
Minu sõbranna, kes on ligi kaheksakümmend, ütles mulle, kui vastasin telefonil mingile mehele, kellel oli valeühendus: "Mehi pole meile vaja!"
Lisasin irooniliselt: "Neid loobime kividega!"
Polegi midagi parata. Kui oled üksi ja 60 pluss klubi liige, saadki loota ainult imele. Kindlam on hakata sügisel remonti tegema. Ka sellega on võimalik oma elu täielikult muuta ja ehk depressioonistki välja tulla.
Kui pole kedagi, kelle peale paha tuju välja valada, võib pidada päevikut.
Minu raamaturiiulil on "Vahva sõdur Švejki seiklused", mida ma järjekindlalt igal sügisel loen algusest lõpuni. Vahvale Švejkile küll depressioon külge ei hakka.
Ei mingit hala ega nuttu, kuidas ja kuhu teda saatus ka ei kihutaks. Just tema jääb mulle jätkuvalt sügisel eeskujuks.
On veel palju häid raamatuid, mis võivad isegi meie südamed üles sulatada, kui keegi teine seda enam teha ei suuda. Kõikidele maitse järele.
Televiisor on sügisese vihma ja tuulega samuti minu truu sõber.
Elame küünilises maailmas, kus mitte kõigile ei jätku raha, tervist, kaastunnet. See ei ole ju uudis, see on kogu aeg nii olnud.
Sügisene depressioon on üks alatuim suitsiidi vorm, sest ta järab inimest seestpoolt. Kuid on olemas geniaalne ütlus: "Uskuge, ükskord läheb kõik mööda."