,
Martin Veinmann (59) on üks Eesti Draamateatri staažikamaid näitlejaid. Ta läks Draamateatrisse kohe pärast lavakunstikooli V lennu lõpetamist 1972. aastal ning on nüüdseks seal mänginud üle 90 rolli.
1990. aastast on Veinmann ka EMA Kõrgema Lavakunstikooli lavakõne õppejõud ning annab kõneõpet koolitusfirmas Invicta ja Äripäeva koolituskeskuses. Sel alal on ta end täiendanud Hollandis, Inglismaal ja Soomes ning välja andnud raamatu "Vajadus olla mõistetav" (2001).
Viimasel ajal on Martin Veinmann tuntust kogunud Hannese rolliga seriaalis "Kodu keset linna", mis on (vaheaegadega) TV3 ekraanil olnud 2003. aastast alates.
Eesti Draamateatri laval on Veinmannil praegu mängida Indreku roll "Eesti matuses", Ilmari Pihlaja "Jõgi voolab läbi linna", Ben "Müügimehe surmas" ja Magister "Lõputus kohvijoomises".
Lapsepõlv pidavat inimese elus palju määrama. Milline oli teie lapsepõlv?
Olen kogu elu veetnud Tallinnas. Minu lapsepõlveaeg oli vaene. Olin peres teine laps, õde on minust kolm aastat vanem. Olin 10-11-aastane, kui ema-isa lahutasid, põhiliselt jäin siis ema juurde. Nii nagu paljud, sai ka meie perekond sõjast puudutatud: isa oli Vene armees, ema vennad Saksa sõjaväes. Ennesõjaaegne elustiil sai lõpliku hoobi Tallinna pommitamisega 1944. aasta 9. märtsil, mil meie maja sai otsetabamuse, kodu hävis kõigega, mis seal sees. Nii tuli alustada otsast peale, algul ema vanemate juures Juhkentali tänava puumajas, kus minu lapsepõlv mööduski. Sealses agulikandi hoovis mängisime luure- ja pallimänge.
Kooli läksin kuueaastaselt, esimesed kolm klassi käisin Tartu maanteel 3. keskkoolis, seejärel 42. keskkoolis Laulupeo tänavas, kus praegu on Saksa Gümnaasium. Alguses polnud ma sugugi hea õpilane, isegi üks kaks oli tunnistusel. Seda aga ei saa keskkooli kohta öelda, lõpuks olin nelja-viieline. Mulle meeldisid geograafia, ajalugu, rääkimata kehalisest kasvatusest. Käisin kergejõustiku ja lauatennise trennis, mängisin korvpalli. Aga see kõik jäi poole vinna peale: oli vaene aeg ja mul ei olnud taganttõukajaid. Kui otse ei kutsuta ja suuremaid eeldusi ei ole, siis sa jäädki omapead uitama.
Mil määral puutusite kooli ajal teatritegemisega kokku?
Teatritegemine sai kummalise alguse, kui olin kümnendas klassis. Siis tuli meie kooli niisugune mees nagu Enn Mikker, kes nüüd on tuntud Vormsi Ennuna. Tema hakkas meie koolis looma estraadistuudiot. Ju see siis huvi tekitas, et mõtlesin: lähen ka! Alguses oli kõik päris põnev, sai vanemate koolikaaslastega suhelda. Aasta või poolteist see asi kestis, siis maandus aga kohvijoomiseks ja jutuajamiseks. Nii et see lõppes enne ära, kui minul kool läbi sai.
Läksite lavakunstikooli 17-aastaselt. Kas see oli spontaanne minek või toimus kellegi mõjutusel?
See oli spontaanne. Ma olin rahutu hing, mulle meeldis esineda. Kui olin esimeses klassis düsenteerias, korraldasin haiglas õdedele kontserdi! Aga teatris käisin keskkooli ajal võib-olla paar korda.
Kas olete seda valikut kunagi ka kahetsenud?
Neid kordi, kui ma näitlejaametit üldse ei hinda, ei enda ega teiste juures, on olnud küll. Aga see pole nii olnud, et oleksin mõelnud: hakanuks ma parem kellekski teiseks... See on ikka tulnud sellest, kui ise ei ole midagi suutnud nii, nagu oled tahtnud, või kui näed midagi, mida aktsepteeritakse kunstina ja sinu meelest see nii ei ole. Siis tekib tunne, et näitlemine ei ole elukutse, mille peale elu kulutada. Kui neid hetki oleks rohkem kui ülevaid või väärtuslikke, siis oleks muidugi kurb.
Teie kursuse juhendaja oli Voldemar Panso. Paljud on öelnud, et nad kartsid Pansot.
Millised olid teie suhted Pansoga?
Oi, eks mina olin ka üks neist, kes kartis. Võib öelda, et see kartmine kestis mingil moel edasi isegi esimestel teatriaastatel, kui Panso oli Draamateatri peanäitejuht. See oli hoopis teine põlvkond, keda ma ei kartnud: näiteks Mikiveriga oli mul hoopis teine suhe.
Panso kartmine oli pigem kartus autoriteedi ees, valesti tegemise hirm. See kestis ikka lõpuni, nii palju kui Pansoga kokkupuutumist oli. Panso ütles muidugi, et ei tohi karta eksida. Aga...
Teie kursuse lõpetas 19 inimest, neist olete jäänud koosseisulisena teatrisse teie, Kersti Kreismann, Vello Janson ja Helgi Annast. Millest oleneb näitleja saatus?
Ma võin seda ainult aimata. See on nagu eluski: kellega ja mis ajal sa kokku satud ning kas nende inimeste vahel tekib mingisugune ühendus või ei. Ja mitte ainult näitleja ja lavastaja vahel, vaid ka teiste näitlejatega. Tähtis on, et tekiksid ühise mõtlemise tsoonid.
Aga sellist asja nagu õiglus teatris ei eksisteeri, kõik on puhas juhus. Ka anne ei loe alati, andekate saatus on tihti kurb. Seal peab olema mingisugune asi - kannatlikkus võib-olla.
Peab olema miski, mis hoiab sind elus püsti, kui sul ei ole parasjagu teatris midagi teha. Ma vaatan noori, kui nad tulevad teatrisse: nad ei pruugi saada esimestel aastatel midagi väärtuslikku teha. Kui inimene tunneb, et ta on tavaline, et temasse ei panustata, siis ta võibki hakata uskuma enda väärtusetusse. On väga tähtis, et keegi sinusse panustaks, sinusse usuks.
Teil vedas oma esimese rolliga Saluri-Raidi "Külalistes", millega kohe tähelepanu ja tunnustust pälvisite.
See oli suur vedamine, jah. Kui ma ei oleks kohe teatritöö alguses Vene sõjaväkke läinud, oleks minu esimene roll olnud tallipoiss Kromanovi lavastuses "Santa Cruz". Olime sellega juba proove alustanud, ja see poleks tõenäoliselt mingit tähelepanu äratanud. Siis oleks mu saatus teatris võinud hoopis teistsugune olla.
Mis on Draamateatris muutunud selle 37 aastaga, mil teie seal olete olnud?
Põhiline: ei ole enam neid inimesi, kes siis olid, kui mina tulin. Ja inimesi, kellele minu mõtlemine toetus, - neid samuti enam eriti ei ole. Ju see on selline põlvkondade asi, et niikaua, kui sa vajad tuge, saad sa toetuda. Aga lõpuks pead ikka ise püsti seisma. Toed kaovad ära.
Üks neist, kellele toetusite, oli ilmselt Mikk Mikiver.
Jah, Mikuga oli meil väga pikk koosolemine. See algas "Tuulte pöörise", "Neljakuningapäeva" ja "Hamletiga", neile järgnes väga pikk jada ühiseid töid, mis viisid lavastusteni "Vaade sillalt" ja "Tagasi Vargamäel". Meie lavaline koostöö toimus blokkidena: vahepeal me ei kohtunud laval neli-viis aastat.
Võib juhtuda, et kaks inimest, kes teineteist täiendavad ja mõistavad, võivad teineteisest ära tüdineda. Ei ole enam üksteisele midagi uut pakkuda. Võib-olla oli ka teatriväliseid põhjusi, ma ei tea.
Kas Mikiveri elu võib mingites aspektides traagiliseks nimetada?
Võib küll. On nagu saatuse kättemaks: inimeselt, kes on kogu aeg toetunud sõnale ja sõna kaudu läinud inimeste hinge, võetakse lõpuks kõnevõime. See on julm. Selles mõttes oli Miku elu traagiline. Aga ta mõtles oma loomingus surmale juba palju aastaid varem: seda, mida elult tahta, elu lihtsalt enam ei anna.
Teie viimaste aegade oluline lavapartner Kersti Kreismann kirjeldab oma raamatus, kui väga ta tahtis "Kummitustes" mängida proua Alvingut, kuidas ta ise palus end dublandiks määrata ja siis ilma täieliku läbimänguta selles rollis ka esines. Teatavasti sai ta selle osa eest parima naisnäitleja preemia. Mis on olnud teie unistuste roll?
Ma olen tahtnud Hamletit mängida. Siis aga olen ma näinud mõnda Hamletit, ja ma ei taha teda enam mängida.
Paljusid asju, mida ma olen tahtnud mängida, olen ka saanud: näiteks "Kolme õe" Veršininit või "Kirsiaia" Lopahhinit. Aga mul ei ole mõnda niisugust kuju, keda ma läheks mängima kas või dublandina. Mulle ei meeldi dublandina mängida, mina tahan üksi rolli omada.
Olete viimasel ajal mänginud koos Kersti Kreismanniga kolmes väljapaistvas lavastuses: "Stseenid ühest abielust", "Õhtusöök sõpradega" ja "Järelmäng". Kuidas iseloomustaksite Kerstit lavapartnerina?
Kersti on väga hea lavapartner - selles mõttes, et ta on elus. Eks näitlejail ole kõigil oht mängu keskel elu ära kaotada, aga kui lavapartnerist hoovab mingisugust elulisust, siis kaob kõik see õpitud olemine ära ja erksus tuleb kohe tagasi. Kersti väga märkab seda, mis laval toimub, ja see on esimene elus olemise märk. Mõnes mõttes me täiendame teineteist.
Kuidas te etenduseks valmistute?
Tuju peab olema. Igapäevased asjad peavad minema meelest.
Kui palju te annate endast teatrile, kui palju eraelule?
Ööpäevas on 24 tundi, ja sinna sisse peavad kõik minu asjad ära mahtuma. Kui kõik asjad ei mahu, pean kasutama järgmist 24 tundi. Aga ma ei tahaks, et ööpäev oleks täidetud ainult teatriga, inimesel peab olema midagi muud ka. Elu on lükanud mulle ette ka mingid teised asjad, millega tegeleda.
Pisut siis ka teie teatrivälisest elust. Te olete teist korda abielus.
Esimest korda abiellusin 25-aastaselt. Tütar Ingrid esimesest abielust on 33-aastane, ta on abielus, tal on väike poeg ja ta elab praegu Saksamaal. Kristeliga, praeguse naisega, oleme koos olnud 13 aastat, poeg Matthias on kaheksane ja käib Inglise Kolledži teises klassis. Kristel töötab arvutifirmas projektijuhina, aga ta tegutseb ka diplomeeritud homöopaadina - see on talle südamelähedane. Elame Viimsis, natuke eemal linnakärast.
Olete ennast tuntuks mänginud Hannesena seriaalis "Kodu keset linna". Kuivõrd erineb seriaalis mängimine teatrilaval mängimisest?
Seda näitlemise sisu ja idee kontsentratsiooni, mis teatris kolme tunni jooksul on, ei saa muidugi võrrelda sellega, mis ühes seerias ühel päeval juhtub. Aga seriaali puhul on hea, et see tuletab meelde, et peab olema huvitatud publikut, kes hindab reaalsuse- ja tõetunnet, mida ta seriaalist tajub. On ju näha, et pereelust rääkivale seriaalile "Kodu keset linna" on olemas väga vajalik nišš.
Muidugi, on kaks erinevat vaatajate gruppi: üks, kes hindab niinimetatud tavaelust rääkivat sarja, ning teine, kes läheb vaatama kitsale vaatajate ringile mõeldud underground-etendust 60 inimesega saalis. Mul on õnnestunud esineda mõlemal pool.
Kas meie seriaalidel oleks parimatest välismaa seriaalidest midagi eeskujuks võtta?
Muidugi on osa neist eeskujuks, ja mitte ainult meie seriaalidele, vaid ka näitlejatele ja kogu meie filmitoodangule. Aga siin on paraku üks erinevus, mis teeb samasuguse tulemuse täiesti võimatuks, ja see on raha. Võttepäeva maksumus meil ja mõnel kuulsal välismaa seriaalil on erinev nagu öö ja päev. Kõik maksab - erinevad võttepaigad, valgusrežii, ööpäev läbi seriaali käsutuses olevad näitlejad ja nii edasi.
Minu arvates on meie seriaalide üks suur viga stsenaariumides.
See on jälle rahaküsimus. Kui Kerttu Rakke teeb "Kodu keset linna" stsenaariumi üksinda, siis ükski normaalne välismaa stuudio ei anna stsenaariumi ühele inimesele teha. Seal on see meeskonnatöö. Seal on näiteks visionäärid, kes mõtlevad välja, kuhu lugu peab jõudma, igal tegelasel on oma arendaja ja nii edasi. Loominguline koosseis on suur, see tähendabki raha. Meil peab kõike tegema üks inimene.
Te olete 1990. aastast teatrikoolis lavakõne õppejõud ning õpetate esinemist ja kõneoskust ka Invictas ja Äripäeva koolituskeskuses. Kui huvitav see teile on?
Seda, kuhu ma nüüd eluga sattunud olen, on mõjutanud kolm inimest: Mikiver, kes väärtustas minu jaoks nii teatri kui ka mu enese, Ingo Normet, kes kutsus mu teatrikooli õppejõuks, ja Roman Baskin, kes andis mulle seriaalis peaosa. Nemad on mu elu kujundanud ning eks ma ise olen seda siis edasi viinud ja arendanud.
Invicta ja Äripäeva koolitus olid nagu teatrikooli kõneõpetuse loomulik jätk. Ei ole kahte erinevat asja: et üks on lavakõne ja teine on lihtsalt kõne. Nad toituvad samadest seaduspärasustest. Kuna inimeste huvi eneseväljenduse paremaks muutmise vastu on väga-väga suur, siis olen nüüdseks andnud kahes firmas üle saja kõnekoolituse.
Kas teete veel sporti - hoiate end teatri jaoks vormis?
Kord nädalas laupäevahommikuti käin korvpalli mängimas. Teen seda, mis endale meeldib. Sunniviisiliselt ma ausalt öeldes ei suuda palju teha.
Mil määral võib teatritöö mõnikord ka ära tüüdata? Nii Järvet kui Eskola on vanemas eas öelnud, et neil on hea meel, kui etendus ära jääb.
See võib nii olla, kui sa ei ole terve või oled sattunud mängima lavastusse, mida sa ei taha teha. Üldiselt ma usun, et nad ütlesid seda väikese lõõbina.
Aarne Üksküla kipub rollidest loobuma. Kas näitlejal võib tekkida mingi tüdimus või milles asi võib olla?
See on meie üldine kalduvus: ühelt inimeselt ikka võetakse, aina võetakse... Näitlejat ekspluateeritakse põhjalikult ja mõtlematult. Üksküla on ju kogu aeg laval olnud. Millal siis inimene maailmast muid asju hakkab nägema, kui ta kogu aeg peab endast muudkui andma? Tahe võib surra, kui sind kogu aeg kurnatakse. Hooti on seda väga paljude näitlejatega olnud, ka noortega.
Kuidas te oma praeguse teatrikoormusega rahul olete?
Noh, ausalt öelda, mitte et ei oleks rahul, vaid õieti polegi teist... Mõned rollid veel on mänguplaanis. Nimetame seda siis ooteajaks. Samas annab see aeg mulle võimaluse tegeleda muude asjadega.
Kui kaua võiks või peaks näitleja teatris mängima? Mis seab siin piirid?
Eks igaüks seab endale tegelikult piirid ise. Esimene - kas tahad, teine - kas huvitab ja kolmas - kas suudad? Võib-olla vanus siin ei loegi: tahe kaob enne ära, kui vanus eeldaks. Ka huvitavus sõltub ju ideedest, mis on inimest eluaeg saatnud. Ma olen kindel, et ükski näitleja ei tahaks hakata üht rolli teist korda sama moodi lahendama. Veršininit mängiksin ma kümme aastat hiljem teisiti. Kui tegevus muutub vanade asjade uuesti avastamiseks, siis läheb asi igavaks.
Olete ilmselt emotsionaalne inimene, nagu Kersti Kreismanngi on öelnud. Kas teil tekib kergesti konflikte või olete pigem tolerantne?
Kui hakata noorust meenutama, siis võib öelda küll, et konfliktid olid kerged tulema. Need olid ilmselt automaatsed reageeringud - mitte konflikti otsimise eesmärgil, vaid nad lihtsalt tulid. Võib-olla tõesti liiga jõuliselt. Mida aeg edasi, seda rohkem olen saanud neid vältida. Aga see ei tähenda, et mu arvamus asjadest oleks muutunud! Paraku, kui ma ennast jälgin, siis tuleb tõdeda, et ega inimene oma tõekspidamistes elu jooksul palju muutu. Ta õpib neid lihtsalt varjama ja neid kuidagi nii teostama, et see teisi ei riivaks. Väärtushinnangud jäävad.
Kas te enda arvates olete pigem optimist või pessimist?
Ma olen kindel optimist! Me oleme pojaga kokku leppinud, et elan saja-aastaseks! Enne ei tohi nagu otsi kokku tõmmata.
Kas mõni roll on silmapiiril ootamas?
Nagu öeldud - on ooteaeg.
Martin Veinmann
Sündinud 2. detsembril 1950 Tallinnas;
lõpetas 1972. aastal TRK lavakunstikateedri;
alates 1972. aastast Eesti Draamateatri näitleja, teinud üle 90 rolli.
Lavastused Eesti Draamateatris
2006 Brian Friel "Järelmäng" (koos Kersti Kreismanniga)
2007 Jean Anouilh "Antigone" (lavastaja assistent)
Rollid mujal
2001 Lopahhin - Anton Tšehhov "Kirisiaed " Vanalinnastuudio
2004 trompetimängija - Federico Fellini "Orkestriproov" MTÜ Kell Kümme
Mänginud filmides "Šlaager", "Karoliine hõbelõng", "Nimed marmortahvlil", "Kaksikelu", telelavastustes ("Suveöö armastus", "Vincent "), seriaalis "Kodu keset linna ".
Tunnustus
1974 hooaja näitlejapreemia ("Külalised")
1974 ENSV noorte lavajõudude ülevaatuse mälestusmedal ("Külalised")
1980 Ants Lauteri nimeline auhind
1982 ENSV teeneline kunstnik
1996 Suure Vankri auhind (Eddie "Vaade sillalt")