Kas rahvuslane on sõimusõna?

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Miks kasutatakse mõistet „rahvuslane" vahel sõimusõnana? Kas see ei tähenda mitte seda, et armastad oma kodumaad, oma rahvast, oma kultuuri, oma keelt? See on ju sobiv? Miks sellel sõnal siis halb kõla on?

Üks minu sugulastest oli metsavend. Metsas ta haigestus, pidi ennast varjama kodutalu niiskes keldris ja seejärel suri tuberkuloosi. Ta oli sunnitud ennast peitma, sest sõdis oma väikese Eesti eest, kuid kaotas selle „oma" sõja suuremale ja vägevamale.

Kas meie metsavennad olid rahvuslased?

Paljud said pagema kaugemale sellesama vägevama võimu eest. Kas nad olid rahvuslased? Kas nad selle tõttu pidid kartma uue võimu repressioone? Võib-olla, aga võib-olla mitte! Kuid neil oli hea võimalus põgeneda, selle asemel et redutada metsas pidevas hirmus.

2002. aastal sain välismaal esimest korda kokku ühe kunagise põgenikuga. 1940 oli ta veel laps, kes ei saanud kindlasti täielikult toimuvast aru. Kuid minuga kohtudes oli ta etteheitev ja süüdistav. Ta polnud rahul sellega, et me oma riigi nii lihtsalt käest ära andsime. Kuid mulle tundus, et ta otsib õigustust oma vanemate tolleaegsele otsusele.

Kas ta oli seda süütunnet endaga üle kuuekümne aasta kaasas kandnud? Sel juhul peame küll nendele kunagistele põgenikele ainult kaasa tundma. Nad on nagu taimed, mis on välja rebitud koos juurtega kodumullast ning istutatud potti kaugel maal. Neil on küll turvaline ja hea olla, kuid ikkagi see ei ole nende kodu.

Meie, kes me siia jäime, oleme reaalselt oma ajaloos kõik keerdkäigud kaasa teinud. Sõda, küüditamised, vangilaagrid. Läinud ja tulnud. Paljud praegused pensionärid on sündinudki võõras ühiskonnas. Kasvanud üles, kuulates ja rääkides valesid. Oma rahvustundeid oleme saanud demonstreerida ainult koduseinte vahel. Seegi polnud iga kord turvaline. Sellisel juhul jäid ainult mõtted. Neist, kes julgesid olla avalikult rahvuslased, said dissidendid. Inimesed, kes ei kartnud tõtt rääkida ka repressioonide ja vangilaagrite hirmus. Neid polnud vähe.

Minu jaoks olid need inimesed rahvuskangelased.
Praegu aga, elades vabas ühiskonnas minu omal maal, oma rahva hulgas, on mul mõnikord valus kuulata avalikus televisioonis ja ajakirjanduses võimenduvat arvamust, et eesti inimene on paha ja pealegi liialt „rahvuslane".

Seesama eesti inimene, kes kogub miljoneid haigetele lastele, annetab õnnetutele loomadele, viib oma kasutatud asju veel vaesematele, jätab tühjaksjoodud pudeli pingi peale pudeli -Vovkale.

Kes siis ikkagi on see rahvuslane? Kas ta on see „paha eestlane", kes julgeb rääkida tõtt, mis ei olegi alati meeldiv. Või on ta inimene, kes igal pool oma rahvuslust demonstreerib? Või on lihtsalt Eestit armastav inimene, üks meie hulgast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles