Kas lemmikloomad on meile pähe istunud? Otse loomulikult. Muidu nad poleks ju meie lemmikud. Koerad vaatavad meile truult otsa ja on alati valmis koos meiega mingit lollust tegema. Kassid aga õrnutsevad ja paitavad.
On veel palju muid närilisi ja sulelisi, kes on meie lemmikud. Nad kõik armastavad meid niisama siiralt kui meie neid.
Aga kõige huvitavamad seigad on meie peres olnud hamstritega. Kunagi ammu, kui mu oma pojad veel väikesed olid, seisis lastetoas nende hamstrite puur. Võtsime oma meelest ühesoolised hamstrid, nimedeks panime Minni ja Manni.
Aga vaatamata sellele suurenes iga kahe nädala tagant hamstrite pere pisikeste poegadega ning lõpuks oli neid juba raske kuhugi sokutada. Suvel viis laste isa hamstrite järglased lihtsalt metsa alla ja lasi lahti. Mis muud oli teha?
Minu lastele polnud vaja enam eraldi seletada, kuidas lapsed siia maailma sünnivad. Ükskord jõime ühe tuttava daamiga elutoas kohvi. Daam oli vallaline ja lastetu. Too aeg oli veel üsna „seksivaba". Vähemalt ei räägitud sellest avalikult.
Minu kolmeaastane poeg, kes oli tükk aega olnud vaikselt oma toas, tuli nüüd meie juurde ja teatas meile tähtsat uudist: „Varsti saame väikesed hamstripojad."
„Kust sa tead?" päris viisakas daam lapselt.
„Minni ja Manni seksisid," viskas poeg üle õla, rutates ise juba palju huvitavamaid asju tegema. Kartsin, et daam minestab, kuid ta hoopis lahkus kiirustades. Uudis meie laste kasvatamatusest vääris ju edasirääkimist.
Minni ja Manni elasid oma igapäevast lemmiklooma elu. Õhtuti võtsid pojad neid enda juurde voodisse. Tihtipeale tegid hamstrid sääred ning läksid maja peale hulkuma.
Siis ehmatasid nad keldris naabrinaisi ja närisid juurvilju. Alati tulid aga kuskilt köögikapi tagant uuesti koju tagasi. Ükskord olid hamstrid jälle kadunud.
Istusime perega rahulikult elutoas teleka ees ega muretsenud. Olid nad ju alati tagasi tulnud. Järsku käis tugev pauk, elekter kadus ja loomulikult oli telergi tumm. Tunda oli isegi kärsahaisu. Elektrikorgid said parandatud, kuid teler enam käima ei läinud. Mees tõmbas telerijuhtme kontaktist ja pihku jäi poolik juhe. See oli läbi näritud! Selge, kes seda teinud oli.
Järeldasime, et vähemalt üks hamstritest on oma õnnetu otsa leidnud. Pidime ta kapi tagant, kus sees teler seisis, välja tooma. See oli stagnaaja sektsioon, mis pandi kokku üks kord elus ja alatiseks. Sellise sektsiooniga oli mees nädal aega koos naabrimehega mässanud, nüüd pidime ta uuesti lahti lammutama.
Esimese kapi nihutamise järel jooksis välja mustade hammastega hamster. Aga elus! Ka teine oli sealsamas. Ilmselt olid nad otsustanud endale uue elamise rajada, sest nad olid kapi taha toitu kokku tassinud. Sektsiooni enam korralikult paika ei saanud, see jäigi kuidagi kipakalt. Hamstrid koos puuriga kinkis mees aga poiste teadmata kellelegi ära.
Kui ma ise laps olin, elasin maakohas koos koeraga. Koeraga lasti mind hommikul õue ja õhtul korjati tuppa tagasi. Koer oli tore seltsiline. Ta ei seganud minu mänge, lamas kuskil kõrval ja lihtsalt jälgis.
Mäletan ainult, et teised lapsed ei võtnud mind sovhoosi aeda endaga kaasa õunaraksu, sest koer hakkas valvuri peale haukuma. Kui mulle pakuti võileiba suhkruga, mis oli meie aja kõige suurem maiuspala, rabas koer selle minu käest ära niipea, kui pakkuja oli läinud.
Muus osas oli koer aga ideaalne lapsehoidja. Püüdsime koos kala, käisime ujumas ja hulkusime metsas. Kui ma aga ronisin puu otsa, tüütas koer mind oma haukumisega seni, kuni ma jälle maa peal tagasi olin.
Minu tuttavatel on suur njuufaundland, kes tavaliselt elab õues, kuid vahel suure külmaga magab elutoa nurgas väikesel madratsil. Ükskord jäid külalised nende juurde ööbima ning elutoas tõmmati diivan lahti.
Pererahvas tahtis küll koera madratsi viia oma magamistuppa, kuid lemmik oli ennast juba rahumeelselt sisse seadnud ning külalised keelitasid, et küll saavad hakkama. Suur oli pererahva üllatus, kui hommikul avastati oma lemmik laiutamas diivanil, külalised aga olid tagasihoidlikult koera madratsil. Kolmekesi ikkagi diivanile ei mahtunud.
Nüüd vanas eas on minu parimad lemmikloomad kassid.
Eriti hea, kui suudad veel neile selgeks teha õiged kraapimise kohad. Ei uurista nad urgusid pehme nahkmööbli sisse, ega näri kapijalgu alt. Nad magavad terve päeva ega tüüta sind õue minekuga.
Vahel ärkad hommikul, pea madratsi peal, sest sinu lemmikkiisu on sind padja pealt välja nüginud. Mis siis? Ta ju armastab perenaist ja tema lõhna ning tahab ise sellel padjal olla.
Temast peab aru saama!