„Proua, võtke ennast kokku! Kõik analüüsid tuleb teha, ning sonogrammis ka ära käia!"-manitseb perearst, innustades mind samas oma tervist uurima.
On erinevaid inimesi. Ühed elavad ja käivad aeg-ajalt arsti juures, teised elavadki arsti kabineti ukse taga. Kolmandad lähevad arsti juurde, nagu vangi. Ainult sunniviisiliselt.
Kui oled üle kuuekümne, ning hommikul ärgates sul midagi ei valuta, siis kontrolli, kas sa äkki pole surnud? Nii räägitakse. Stagnaajal oli vanaduspiir 55-aastaselt. Kas tol ajal olime me siis juba vanad ja haiged, et meid nii vara pensionile lasti? Muidugi mitte.
Tööhõive oli üleriigiline ja vanemad tuli eest ära saata. Tavaliselt ei jäänudki keegi kohe pensionile, vaid töötas edasi, kuidas ja kus sai.
Polnud aga sugugi harvad juhtumid, kui inimene, kes lõpuks pensioni nautima hakkas, haigestus üsna ruttu, ning pea ka manala teed läks. Tol ajal suurt depressioonist ei räägitud, seda lihtsalt ei tunnistatud. Ometi see eksisteeris.
Nii korjaski depressioon pensionäre rajalt maha. Neid, kes ei suutnud leppida olukorraga, et neid enam vaja ei ole. Kes ei leidnud endale rakendust, või huviala, millega tegelda.
Juhtusin pealt kuulama naabrinaiste juttu: üks neist rääkis pikalt-laialt kuidas ta tunde järjekorras istus, et analüüse teha.Siis püüdis kuude kaupa eriarstide jutule pääseda. Lõpuks ei osanud ikkagi keegi õiget diagnoosi panna.
Teine naabrinaine kuulas-kuulas, lõi kaht kätt kokku ja ohkas südamest: "Peab ikka hea tervis olema, et niimoodi mööda arste joosta!"
Tal oli õigus. Kuni naabrinaine tegeles oma tervisega, polnud vähemalt depressiooni karta. Tal oli tegevust.
Seda võib isegi omamoodi hobiks pidada. Vanadus on seisund, kui kõik tegevused muutuvad hobiks.
Pea iga päev kohtan tänaval kaht tuttavat prouat, ning ajan nendega paar sõna juttu. Üks prouadest on eluaeg püstijalu töötanud. Loomulikult on tal jalad omadega läbi. Ta ei väsi sellest rääkimast, ja iga kord näitab ka oma paistes veenilaiendid ette.
Teine proua pole oma elus ühtegi päeva tööd teinud. Kuid ka temal on jalad haiged: täpselt samasugused paistes jalasääred. Ning millistele tervisehädadele jutt ka ei kisuks, on prouadel alati ühtmoodi haigused. Tunnen kaasa neile mõlemale.
Peale meeste surma on nad jäänud vanaduses üksi. See on päris raske olukord, ning on vaja head tervist, et sellest üle saada. Ning minule tundub, et oma tervisest rääkimine on neile hoopis lohutuseks. Et see on nagu pääsemine depressioonist.
Neil on ühine tegevus ja jututeema. Nad käivad koos jalutamas, naudivad värsket õhku ja kaebavad üksteisele oma tervisehädasid. Muid teemasid lihtsalt enam ei ole.
Palju kurvem oli aga minu teise tuttava saatus. Tuttav töötas eluaeg ühes meditsiiniasutuses. Ta oli juba pensionär, kui uuesti Eesti Vabariik välja kuulutati.
Tervis oli tal täiesti korras. Tal paluti tööd jätkata, ning ka noori oma erialal koolitada. Tuttav oli väga kogenud töötaja ja hea pedagoog.
Kui ta suvel peale kolleegi väljakoolitamist puhkama jäi, leidis ta enne puhkuse lõppu postkastist kirja. Selles oli lakooniline sõnum, et tööle pole vaja enam tulla.
Kõik. Ei tänu ega ilusaid soove. Kuiv töölt vabastamise teade. Pensionärist on lihtne lahti saada. Möödus kõigest paar kuud, kui tuttav ise lahkus meie hulgast, ja lõplikult.
Tal ei olnud raskeid haigusi. Depressioon viis ta hauda. Seekord oli see tema kolleegide hoolimatus ja tänamatus. Ning meie ükskõiksus.