Kuidas vanaemad väljamaal tööl käisid

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni linnavaade. Big Ben ja Parlamendihoone.
Londoni linnavaade. Big Ben ja Parlamendihoone. Foto: Peeter Langovits

Kui mõned aastad tagasi Mari ja Evi (nimed muudetud) tulid välja ideega, et läheks õige välismaale natukeseks raha teenima, muigas nii mõnigi seda kuuldes tähendusrikkalt.

Nende ühine tuttav aga ütles otse: „No muidugi, Mari on ju puhta hull ja Evi ei saa niikuinii millestki aru!"
Et las siis käivad ära, kui nad nii julged on.

Ega praktilist töötegemist küll eriti ei olnud. Kokku töötasid vanaemad väljamaal vähem kui kuu aega. Enne seda suurt madalseisu jäi ka seal tööd vähemaks, seda oli kohe tunda. Ka koduigatsus oli suur.


Jõuludeks jõudsid nad koju lastelaste juurde tagasi.

Ei saa küll öelda, et nad oleksid ainukesed vanaemad, kes välismaal tööd otsisid. Muidugi oli nendevanuseid tunduvalt vähem, kui nooremaid, aga neid ikka oli.

Koristamas, hooldekodudes, lilli istutamas, vabrikutes. Vanaisasid nad välismaal tööotsingutel ei trehvanud.

Kui Marilt ja Evilt praegu küsida, mida nad tunnevad, kui seda seiklust meenutavad, on äratundmisrõõm mõlemal suur. See oli tõesti seiklus. Ja mida aeg edasi, seda toredam see seiklus tundub.

Esiteks, elada vanal heal Inglismaal pea-aegu kuu aega omal käel, jalutada mööda ajaloolisi kitsukesi tänavaid, see ise juba oli midagi. Tundus, et sajandeid pole Inglismaal midagi muutunud. Kõik oligi nii, nagu kunagi raamatutest loetud, või filmis nähtud.

Politseinikud tänaval oma uhkes vormis. Muutumatud mustad taksod, kahekordsed punased bussid. Mõnikord nad lausa ootasid, et kohe-kohe keerab nurga tagant välja hobutõld, ning sealt astub tänavale keegi kõva torukübaraga inglise mees, jalutuskepp käes.

Keelt peaks muidugi rohkem oskama. Sellega oli vanaemadel raskusi. Suures kaubakeskuses suutsid nad tualetti otsides nii totaalselt ära eksida, et ei osanud enam isegi tänavale väljapääsu leida. Turvatädi näitas lõpuks suuna kätte, kui vanaemad talle selgeks tegid, et „help" ja „out".

Mari ja Evi leidsid elamise Inglismaa lõunakaldal, väikeses kuurortlinnas.

Inglismaa lõunakallast soojendab Golfi hoovus. Suvituskohana on see väga populaarne. Randa palistavad palmid ja kaktused, talvel ei lange kraadid tavaliselt alla nulli.

Detsembris olid golfiplatsid rohelised ja peenardele istutati lilli. Paar korda käisid vanaemad rannas vaatamas, kuidas päike tõusis otse merest.

Nad jalutasid ka mööda mere kohal kõrguvat kaljut. Pilt, mis avanes sealt tasase rannaribaga harjunud eestlasele, oli hingematvalt ilus. Seda on võimatu lihtsalt kirjeldada, seda peab ise nägema.

Vanaemadel oli oma lemmikkohvik rannas. Seal käisid nad söömas ehtsat inglaste hommikusööki: praemuna peekoniga.

Õhtul jõid nad aga seal teed piimaga. Eesti kodus ei tule selle pealegi, et hakata tee sisse veel piima valama, aga Inglismaal tundus see omal kohal ja täitsa maitsev.

Kohviku omanik tervitas neid iga kord rõõmsalt, nagu püsikundesid, ning tegi neile ka „alet".

Üldse olid kohalikud elanikud väga avatud ja külalislahked. Lehvitasid kohe, kui vanaemad neid vaatama jäid, ning pärisid, et kuidas läheb? Teistkordsel kokkusaamisel tervitasid juba kaugelt ise.

Linnakese väikesel ja kompaktsel keskplatsil olid igal nädalavahetusel mingid üritused, küll sõja vastu, küll sõja poolt, küll sõjakangelaste auks, küll loomade kaitseks, küll heategvuskontserdid ja laadad. Üritusi seinast seina.

Mari käis laadal torisedes ringi, et kus need euronormid nüüd on, kui lihatükke otse tänaval müüakse, ning keemia ja kommid on laual kõrvuti. Et eestlaste käest muudkui nõuavad.

Vana hea Inglismaa ei teinud kuulmagi, ning eksisteeris rahulikult oma sajandite rütmis edasi.

Vanaemadel oli toas kaks eraldi kraani, ühest tuli kuuma, teisest külma vett?! Sellest räägivad kõik, kes Inglismaalt tulevad, aga seda fenomeni pole keegi veel suutnud lahti seletada.

Välisukse ees asfaldil vahutas soe vesi, mis voolas ülevalt, kui keegi duši all käis.

Prügisorteerimisest polnud inglased midagi kuulnud, mustad prügikotid visati otse tänava äärde. Aga päeval oli väike linnake korras ja puhas.

Kõige tähtsam ülesanne oli vanaemadel aga lastelastele kingituste otsimine. Kõikides poodides olid jõuluallahindlused.

Laste riided olid palju odavamad, kui Eestis. Vanaemad šoppasidki hoogsalt, ning ostsid asju kokku. Õhtul kaupa sorteerides avastas Mari, et on ostnud tervelt kaks ühesuurust jopet oma väikesele tütretütrele.

Üks tuli kindlasti poodi tagasi viia. Terve õhtu õppis Mari pähe lauset, et miks ta ostu tagasi toob. Kuid kassaneiu ei kuulanudki lõpuni, võttis naeratades Mari käest jope ja pangakaardi, ning kandis makstud raha Mari pangakaardile tagasi.

Saab ka nii!

„Nii palju kui teenisime, nii palju ka kulutasime! Kuid see-eest oli iga päev elamus, mida ei saa võrrelda tavalise turismireisiga. Kõik oli meie jaoks uus ja huvitav. Ja töötegemisega saab eesti vanaema küll igal pool hakkama. "

Nii räägivad Mari ja Evi. Ja soovitavad vanadele: kui vähegi tervist on, käed-jalad otsas, minge maailma vaatama. Kasvõi niisama omal käel reisima.

Otsige soodsaid lennupileteid, uurige ja olge uudishimulikud. Kogu maailm on teile nüüd avatud!

Kuniks elu!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles