Mari ja Evi leidsid elamise Inglismaa lõunakaldal, väikeses kuurortlinnas.
Inglismaa lõunakallast soojendab Golfi hoovus. Suvituskohana on see väga populaarne. Randa palistavad palmid ja kaktused, talvel ei lange kraadid tavaliselt alla nulli.
Detsembris olid golfiplatsid rohelised ja peenardele istutati lilli. Paar korda käisid vanaemad rannas vaatamas, kuidas päike tõusis otse merest.
Nad jalutasid ka mööda mere kohal kõrguvat kaljut. Pilt, mis avanes sealt tasase rannaribaga harjunud eestlasele, oli hingematvalt ilus. Seda on võimatu lihtsalt kirjeldada, seda peab ise nägema.
Vanaemadel oli oma lemmikkohvik rannas. Seal käisid nad söömas ehtsat inglaste hommikusööki: praemuna peekoniga.
Õhtul jõid nad aga seal teed piimaga. Eesti kodus ei tule selle pealegi, et hakata tee sisse veel piima valama, aga Inglismaal tundus see omal kohal ja täitsa maitsev.
Kohviku omanik tervitas neid iga kord rõõmsalt, nagu püsikundesid, ning tegi neile ka „alet".
Üldse olid kohalikud elanikud väga avatud ja külalislahked. Lehvitasid kohe, kui vanaemad neid vaatama jäid, ning pärisid, et kuidas läheb? Teistkordsel kokkusaamisel tervitasid juba kaugelt ise.
Linnakese väikesel ja kompaktsel keskplatsil olid igal nädalavahetusel mingid üritused, küll sõja vastu, küll sõja poolt, küll sõjakangelaste auks, küll loomade kaitseks, küll heategvuskontserdid ja laadad. Üritusi seinast seina.
Mari käis laadal torisedes ringi, et kus need euronormid nüüd on, kui lihatükke otse tänaval müüakse, ning keemia ja kommid on laual kõrvuti. Et eestlaste käest muudkui nõuavad.