Maiparaad lõppes miilitsa lastetoas

Ajaleht "Säde" 25.mail 1960 kajastas pioneeride paraadi. Foto: OVE MAIDLA/PM/EMF

Viiskümmend aastat tagasi läksin oma esimesele maiparaadile. Mitte just et ise läksin, vaid ikka käsu korras. Elasin siis Riia linnas ja käisin vene õppekeelega kooli kuuendas klassis.

Olime just 22. aprillil, Lenini sünnipäeval, astunud kogu klassiga komsomoliks. Ma ei mäleta, et keegi oleks meilt küsinud midagi tahtmise kohta, ja ega tulnud pähe ka, kas tahta või mitte. Kui kogu klass, siis kogu klass.

Vene koolis oli kollektiivsustunne väga tugev. Üldse elas Riias minu arust tol ajal rohkem venelasi kui lätlasi. Kõik loosungid paraadil hõigati vene keeles, millele siis meie kolonnis ühiselt "Hurraa!" järele karjusime. Mis oli tegelikult päris lõbus. Tekst oli ikka selline, et "Elagu töölisrahvas! Elagu leninlik kommunistlik partei! Jne."

Kogunemine paraadiks toimus kooli õues varahommikul. Meie kool asus teispool jõge ning minna tuli üle suure silla kesklinna jõeäärsele platsile. Paraadi ajaks pandi sild kinni. Riias siis juba kõik õitses.

Rivistusel jagati meile pihku mingeid õisi täis oksakesi. Nii me siis marssisime, lipud kõige ees, õhupallid ja oksad käes. Siis jäime kaldapealsele oma järge ootama. Enne koolilapsi läksid marsile suured tööliskollektiivid. Vabrikud ja tehased. Isegi sõdurid olid rivistusel ja nemad andsid avalöögi.

Kui mitu tundi meil tuli oodata, täpselt ei mäleta, aga lõpuks hakkas päris jahe ja igav. Seljas oli meil ainult koolivorm, tüdrukutel tume kleit ja valge põll, mille alla suurt midagi ei mahtunud. Mõni õhem kampsun ehk.

Poistel ülikondades võis olla natuke soojem. Kui siis tribüüni eest hurraatades mööda marssisime, lehvitades oma õites okstega Läti kompartei nägudele tribüünil, polnud meie paraad ikka veel lõppenud.

Nüüd tuli terve kooliga kusagil kõrvaltänavas oodata, millal sild uuesti lahti tehakse. Et siis kolonnina kooliõuele tagasi marssida. Kord oli range.

Kuid noorus on kärsitu ja ettevõtlik. Hiilisime sõbrannaga vaikselt minema. Teadsime, et edasi ülesvoolu on veel teine sild ja seda pole kinni pandud. Kuid kesklinnast selle õige sillani oli väga keeruline jõuda.

Igal ristmikul seisis sõjaväeauto või isegi mitu. Keegi läbi ei saanud. Nurusime sõdurpoisse, kes autode juures valvasid, et nad meid läbi laseksid. Rääkisime neile haledaid lugusid küll haigest vanaemast, küll väikestest õdedest-vendadest, kes üksi kodus.

Nii liikusimegi oma eesmärgi poole. Meil oli ees veel viimane ristmik. Jõgi juba paistis. Heasüdamlik sõdurpoiss lubas meid läbi veoauto kabiini teise tänavasse. Kuid õnnetuseks ei märganud meist keegi, et mööda seda tänavat marssis parasjagu terve rood sõdureid oma komandöriga eesotsas. Hüppasime otse rivi ette. Seda pahandust küll!

Sõduritel läks rivisamm segi, nad koperdasid üksteise otsa, sest esimesed olid seisma jäänud. Komandör röögatas meie aadressil paar uut ja huvitavat sõna. Ime, et ta meil kratist kinni ei haaranud ega raputanud korralikult. Kaks sõdurit viisid meid miilitsa lastetuppa.

Hea südamega sõdurpoiss võeti postilt maha. Kindlasti läks ta otsejoones kartsa. Meile oli aga lastetuppa viimine eriti alandav, sest olime kolmteist aastad vanad tüdrukud ning omast arust juba peaaegu neiud. Kuid et meid saatvad sõdurid olid väga vihase näoga, ei julgenud me nendega üldse rääkida, veel vähem midagi paluda.

Võib-olla jäid nad meie pärast millestki heast ilma.
Lastetoas istusime veel mitu tundi, enne kui emad-isad meile järele tulid. Olid ju nemadki paraadiga hõivatud ega saanud linnas vabalt liikuda.
Selline oli maiparaad 1961 aastal.

1938. aastal Eesti Vabariigis oli 1. mai riiklik püha. Kuid demonstratsioonid ja muud lipuga vehkimised tänaval polnud lubatud. Üks tuttav pensionär on sündinud 1. mail ja sai just viieaastaseks. Nad läksid isaga jalutama, kui piduehtes kolonn neist tänaval mööda marssis. Väike laps küsis hämmastusega: "Kuidas need tädid ja onud teavad, et mul on sünnipäev?"

Veel kummalisem oli aga see, et sünnipäevalised järsku kõik laiali jooksid, isa ta sülle haaras ja koju tagasi ruttas. Politsei ei lubanudki tänaval sünnipäeva pidada.