Kevadine vares kõnnib asjalikult, oksaraag nokas, mööda õue ringi. Sirutab siis tiivad laiali ja lendab kuhugi ülesse, puu otsa.
Looduse ring on aastakese täis ja vares ehitab jälle oma pesa. On teda üldse vaja? Puualused teed on linnusitased, autoomanik nühib torisedes autot puhtaks, aga vares ei tee sellest väljagi. Ka temal on oma koht sellel maamunal, mida inimene millegipärast ainult enda omaks peab. Väike vares ei sekku kellegi teise ellu, ei targuta oma eksistentsi tähtsuse üle, vaid ajab väärikalt oma lihtsat varese asja.
Igal kevadel punub ta pesa ja haub välja järglased.
Missioonitundega.
Aga inimene? Ikka peab ta ennast kõige targemaks ja pidevalt pole ta millegagi rahul. Olude muutudes kipub kõike unustama. Kas inimesel on kõige lühem mälu?