Kas meil on kehv mälu?

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eve Ernis oma vanaemast kirjutatud raamatuga Amalie.
Eve Ernis oma vanaemast kirjutatud raamatuga Amalie. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kevadine vares kõnnib asjalikult, oksaraag nokas, mööda õue ringi. Sirutab siis tiivad laiali ja lendab kuhugi ülesse, puu otsa.

Looduse ring on aastakese täis ja vares ehitab jälle oma pesa. On teda üldse vaja? Puualused teed on linnusitased, autoomanik nühib torisedes autot puhtaks, aga vares ei tee sellest väljagi. Ka temal on oma koht sellel maamunal, mida inimene millegipärast ainult enda omaks peab. Väike vares ei sekku kellegi teise ellu, ei targuta oma eksistentsi tähtsuse üle, vaid ajab väärikalt oma lihtsat varese asja.

Igal kevadel punub ta pesa ja haub välja järglased.
Missioonitundega.

Aga inimene? Ikka peab ta ennast kõige targemaks ja pidevalt pole ta millegagi rahul. Olude muutudes kipub kõike unustama. Kas inimesel on kõige lühem mälu?

Hakkame siis meenutama: viiskümmend aastat tagasi nägin mina oma esimest televiisorit.See oli must-valge, väikese ekraaniga, kuid sama põnev, kui esimene arvuti minu laste jaoks.

Poodides polnud aga saia, uudistes räägiti ikaldusest. Kuid rahvas teadis, et kogu nisu läks hoopis Aafrikasse ja Kuubale, et maailma revolutsiooni hinges hoida. Kas rahvas läks tänavale saia nõudma? Olge nüüd! Kui tuttav proua küsis müüjalt, miks ei ole poes marlit, mis peaks olema ju igapäevane tarbeese, pandi ta vangi.

Ta oli ennegi pärinud, et miks ei ole seda, ega toda. Ning KGB-l sai lõpuks villand. Kas me praegu jookseme mööda poode, et lastele mingisuguseidki riideid selga saada? Või sõidame teise linna kaubareisile? Või näpistame tööajast tunnikese, et õhtuks koju süüa osta, sest peale tööd on toidupoed tühjad.

Kas siis keegi ei mäleta, kuidas me seisime ootuse ja lootusega oma "üks võipakk näkku" sabas?

Kakskümmend aastat tagasi. Kui viinereid ja mandariine müüdi aastavahetuseks. Kui maapoe juures oli kogunemine juba enne kaubaauto saabumist, sest lett sai väga kiirelt tühjaks. Aga talongimajandus?

Alles hiljuti leidsin ma neid vanu talonge veel raamatu vahelt. Tangud ja suhkur jäidki välja ostmata. Kas kakskümmend aastat on liiga kauge aeg?

Võtame siis viisteist aastat tagasi: minu minia tuli Soomest puhkusele. Ta oli seal tööl kolm kuud ja jõudis ka unustada meie tegelikkuse. Tahtis koduteel osta külapoest juua. Leti taga istus müüja, kes lahendas ristsõnu, riiulil oli kaks pudelit viina ja tükk seepi!?

Kui mina paar aastat enne seda välismaal käisin, ei suutnud ma siin Eestis mõnda aega toidupoodi minna- see haises! Kõik see on meie lähiminevik. Täiesti totaalselt meie poolt unustatud.

Ikka on moes otsida süüdlast meie olukorrale. Igaühel on oma teooria. Kõik on ümberringi süüdi. Valitsus, pankurid, ameeriklased...Muidugi on meil meelest läinud, kui viis aastat tagasi targad mehed hoiatasid:"...ärge koormake ennast liialt laenude ja liisingutega,sest ilus aeg ei kesta kaua..."

Välismaised pangad on ka süüdi, et tahavad oma raha tagasi saada. Loomulikult oleks riigil oma panka vaja. Aga me oleme jällegi unustanud...Kas ei olnud need meie oma eesti pangad,mis pankrotti läksid? Vabariigi algusaastatel sigines neid kui seeni. Minu hea tuttav jäi oma vanaema pärandatud kuuekümnest tuhandest lihtsalt ilma. See oli tol ajal suur raha. Kas kõik need ilusad lubadused on täidetud, mis meile enne valimisi jagati koos pastapliiatsite ja kalendritega, kohukeste ja jogurtiga?

Meil kõigil on need juba meelest läinud. Nii allpool, kui ka seal ülal...just meie riigiisadel võiks parem mälu olla.

Ning rohkem hoolimist oma rahva vastu. Oma vanaema mälestustest lugesin, kuidas vanaisa loobus 1933 aastal kahe kuu linnavolikogu liikme palgast meie Eesti Vabariigi esimese suure kriisi ajal. Arvan, et tema oli üks paljudest. Kas siis hooliti rahvast rohkem?

Me peame sellest kõik koos välja rabelema. Ja jätma lõpuks meelde, mis seljataha jäi. Et see ei hakkaks ise ennast meile meelde tuletama. Meie, eakad, ei taha enam kuulata süüdistusi, et me kõik "tasuta" kätte saime. Uskuge, noored, me ei võta midagi hauda kaasa, kõik jääb teile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles